Eesti Metsloomaühingu Järvamaa piirkonnajuht Virge Võsujala hoole all oli möödunud hooajal üle poolesaja looma. Neist kolm – rebased, keda hooldas terve aasta – naasid mõne nädala eest loodusesse.
Kui Võsujalg on hooldanud näiteks kakkusid, oravaid, nugiseid, siilisid ja jäneseid, lisandusid 2019. aastal neile ka kiskjad. Kolm omapäi jäänud Saaremaa rebasekutsikat jõudsid tema juurde Paidesse möödunud aasta kevadel, kui nad toimetati leidmiskohast Saaremaalt mandrile. Poegade ema hukkus autorataste vahel.
Pisike hall kogu
Kutsikate pesa avastati Saaremaalt majade vahelt. “Tuli teade, et seal ukerdab ringi väga-väga imelik pisike hall poolavatud silmadega kogu, kes on ilmselt rebasekutsikas,” rääkis Võsujalg. Pisike loom tudises ega tajunud ohtu, karjus abi järele.
Järgmisel päeval ilmus välja veel kaks kutsikat, kelle eest kandis hoolt kohalik vabatahtlik Merike Kuura, saates nad Saaremaalt Paide poole teele. Päevi hiljem saabus teade, et urust väljus viimane rebasepoeg, aga tema oli kahjuks nii kehvas seisukorras, et ei jõudnud mandrile. “Kutsikas jäi sinna puhkama ega näinudki hommikut. Me proovisime teda igati aidata, aga ei õnnestunud. Ta oli lõpuks surmaagoonias.”
Kõik neli kutsikat olid pärast ema surma olnud kaks nädalat söömata. Rebastele on omane see, et pesast väljuvad kõigepealt kõige nõrgemad, tugevaim jääb ema ootama. Nii juhtuski, et kui kolm neist sõidutati Saaremaalt Paidesse, siis viimasena väljunu jäi saarele.
Kutsikad hoiavad kokku
Võsujala sõnul on rebasekutsikad alati kambakesi, harva, kui keegi jääb neist üksi saatuse hoolde. “Nad hoiavad meeletult kokku ja nutavad üksteise kõrval,” rääkis ta ja lisas, et enne saarlasi elas tema juures Tallinnast leitud rebasepoeg. Ka tema ema hukkus autorataste all. Kuna ta oli ainuke ellujäänu, oli raskusi sellega, et loom julgeks urust väljuda.
Alles siis, kui vabatahtlikud ja päästekomando oli surnud pojad urust välja toimetanud, ilmus ta nähtavale. “Rebasepojad on kaaslastele hästi truud, eriti esimesel eluaastal. Ellujääja tuli surnud õdede-vendade juurde nutma. Niimoodi saadi ta kätte.” Kutsika nimeks sai Sabrina, kes pääses vabadusse mõni kuu hiljem.
Saaremaa rebased jõudsid Võsujala juurde umbes pooleteise kuu vanuselt. “Viimane neist avas minu juures silmad,” ütles ta. Kolm rebasepoega olid alguses väga väetid ega suutnud peadki hoida – see oli nende pisikese keha kohta liiga suur. “Nad olid täpselt nagu beebid. Käisid ringi kui zombid ja värisesid süües üle keha.”
Ikkagi kiskja
Kuigi rebasepojad olid ääretult armsad, üritas Võsujalg hoida neid hooldades kainet meelt, kasvatades neist kiskjaid. “Kui ma kellegi nahka keeran, pole ta loodusküps. Niimoodi keeran pekki terve ta elu,” ütles ta. Nunnutamine ja silitamine ei tulnud kõne allagi, kuigi kiusatus oli suur. “Piimavasikas oli ju sülle võttes, lutitades ja puhastades alati nii nunnu. Aga pidin olema vaimselt ja füüsiliselt tugev.”
Rebasepojad elasid Võsujala kodust neljaminutilise autosõidu kaugusel. Sealsele maalapile oli rebasepoegadele ehitatud kahes suuruses välipuurid: kõigepealt elasid nad väiksemas, siis kolisid suuremasse, kuueruutmeetrisesse. Seal nad mürasid, kasvasid ja toimetasid.
Kanalõhn pani silmad kilama
Kuna rebased on ööloomad, viis Võsujalg neile igal õhtul süüa. Kui alguses toitis ta neid spetsiaalse rammusa piimaproduktiga, siis hiljem lisandus loomne. “Avasin toidupaki ja kui rebane tundis kanalõhna, hakkas ta kiunuma, silmad peas kilamas,” rääkis Võsujalg.
Rebastes kasvas väga kiiresti kiskjainstinkt, millest juhinduses kippusid nad ka Võsujalga ründama. Võsujalg pidi loomi harjaga eemale lükkama, et jõuaks neile söögi ette panna. Seejärel läks rebastel omavahel toidu nimel madinaks.
Menüüs on rott, hiir ja vutt
Võsujala eesmärgiks oli kasvatada kolmest rebasepojast kiskjad, kes saavad ka looduses hakkama. Menüüsse kuulusid liigile omaselt rott, hiir, vutt ja jänes, keda pidid ise maha murdma.
“Neid ei kasvatata niimoodi, et ei lähe murdmise peale välja,” ütles Võsujalg. “Rebast ei tohi harjutada sellega, et toidan teda käest. Ta ei saa looduses vaadata hiirt pilguga: “Tere, sõber, teen sulle musi, mängime koos.” Rebane peab saama instinkti kätte, muidu jääbki mulle.”
Eelmised kasvandikud lahkusid Võsujala juurest kuue-seitsme kuu vanusena. “Siis on nad isepäised ja uudishimulikud pubekad,” ütles ta. Siis, kui oli aeg saarlaste käes, selgus, et kärntõves rebased olid käinud välipuuride juures uudistamas.
Kolm kutsikat nakatusid: nende silmad muutusid tuhmiks ja sabaotstest pudenes karvasid. “Ma ei vabasta haiget karvutut looma südatalvel, nad tuli panna ravile. Kui see sai läbi, pidi loomi söögiga toetama, sest ravi tõmbas keha nii nõrgaks.”
Ulakas noor
“Rebane on väga kaval ja ulakas,” ütles Võsujalg. “Rebane on nii väle, et teda ei jõua jälgida. Kui kükitasin, et võtta talt ravipäevil pudrukauss eest, oli keegi jõudnud mu varruka vahelt koduvõtmed ära pätsata. Katsu sa neid kuidagi kätte saada.”
Pärast ravi ja kosumist oligi aeg lasta loomad vabaks. Loomulikult oli raske seda teha, sest rebased olid saanud Võsujalale kalliks. Ehkki teinekord on ta mõnd end kasvandikku metsa vahel ringi luusimas näinud, on noortel rebastel praegu põnev: kuigi paaritumisaeg jääb veebruarisse, on nad ulakad ja möllavad aasadel ringi.
“Seal luuakse suhteid ja asutakse mängima rollimängime, kehtestatakse oma territoorium,” ütles Võsujalg. “Avastamisrõõm on nii suur, et nad kindlasti ei näita end.”
Siis, kui esimesed avastused on tehtud ja jäädakse paigale, õnnestub Võsujalal ehk ka saare rebaseid kohata. Lähemale kui viis meetrit loom kindlasti ei tule, vaid uurib kaugelt, kas Võsujalal on midagi maitsvat, näiteks vutt, kaasas. Äkilise liigutuse peale on rebane kadunud või ründab. “Loodan, et näen neid varsti, kui suurem trall on läbi,” ütles Võsujalg.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
