Bioloog rabapõlengute mõjust: see külvab küll surma, aga on paljudele organismidele vajalik

Tallinna Ülikooli bioloogi Tõnu Ploompuu.Foto: Ave Maria Mõistlik

Tallinna Ülikooli bioloogi Tõnu Ploompuu sõnul leidub küll metsa- ja rabapõlengus ka positiivset – näiteks on kindlad taime- ning putukaliigid kohastunud just põlendike aladel elamiseks -, aga üldiselt mõjub see metsaelanikele katastroofina.

Möödunud nädalavahetusel tabasid loodusesõpru karmid uudised: Kloogal süttis laupäeva pärastlõunal põlema 120 hektarit raba ja just siis, kui sellele suudeti pühapäeval enam-vähem joon alla tõmmata, tuli teade, et Pärnumaal Maima külas põleb turbaraba, mille kustutustööd toimuvad veel teisipäevalgi.

Hooletu inimese süü

Tallinna Ülikooli bioloogi Tõnu Ploompuu sõnul on metsa- ja rabatulekahju loodusnähtus. “Rabad on põlenud kümneid tuhandeid aastaid,” ütles ta.

Päästeameti teatel pole Klooga raba süttimise põhjus teada. Kuigi Ploompuu hinnangul võib pikalt püsiva kuiva ilma puhul olla vahel põhjustajaks äike, ei saa seda praegu süüdlaseks pidada. “Äikest pole, aga maikuus on sadanud küllaltki palju vihma,” ütles ta.

Üldiselt lasub süü ikkagi hooletul inimesel. “Reeglina süttivad metsapõlengud inimese tegevuse tulemusel,” ütles Ploompuu. “Näiteks lendas metsa alla automootorist säde või tehti suitsu, aga koni kustutati saja protsendi asemel 99 protsendi ulatuses.”

Linnainimene ei tunneta tuld

Teine võimalus on, et lõkkease pole korralikult kustunud: kehva ilma korral puhub tuul sädeme liikvele. “Kui lõke on targalt tehtud, võib seda peaaegu iga ilmaga teha,” ütles Ploompuu. “Enamik linnainimesi ei tunneta aga reeglina tuld ja selle käitumist. Tulega saab igal ajal koostööd teed, kuid oskamatul inimesel väljub olukord väga kergesti kontrolli alt.”

Samas on ka võimalus, et päike paistab metsa all peituvale klaasikillule õige nurga alt peale ja süütab luubina mingi kuiva materjali.

Ploompuu sõnul suurenes metsatulekahjude hulk Euroopas hüppeliselt siis, kui inimene hakkas tegelema alepõllundusega. “Siis läks asi kontrolli alt,” ütles ta. “Inimene on tuhandeid aastaid soodustanud metsapõlenguid.”

Süüdimatu käitumine

Seega ei ole inimeste loomus kuidagi viimaste aastakümnete jooksul muutunud. “Muidugi, viimasel poolel sajandil on inimeste, sealhulgas oskamatute, metsas käimine suurenenud,” sõnas Ploompuu. “Teisalt saab ikkagi enamik oskamatuid aru, et ei oska. Väga väike osa käituvad süüdimatult. Seega ei ole ma sugugi kindel, et siin aitaks metsas käimise keeld, sest süüdimatu ei reageeri sellele.”

Paratamatult kaasneb tulekahjuga metsaelanike hukkumine. “Olemasolevale elustikule on see igal juhul katastroof,” sõnas Ploompuu. “Ütleme niimoodi, et kust tuli üle käib, sealt on tuli üle käinud. Kes ette jäävad, lähevad teise ilma. See on paratamatus.”

Leidub ka positiivset

Tulle võivad jääda nii siil, jänes kui ka rebane. “Hiired suudavad end sageli esialgu urgudesse peita,” sõnas Ploompuu ja lisas, et kui tulekahjust jääb järele lage põlenud maa, pääsevad küll hiirekesed surmasuust, aga ega see suuremat sorti elu ole. “Nad surevad suure tõenäosusega nälga.” Sellest veel tõenäolisem on stsenaarium, et varjevõimaluseta hiired jäävad kiiresti kullide ja metsloomade hoolde, sest nad paistavad väga hästi silma.

Ploompuu sõnul leidub metsapõlengus positiivset. “Kuna see on loodusnähtus, on olemas kindlad organismid, kes on kohastunud just põlenud maadele,” ütles ta. “Kui minna päris maksimumi peale, siis, jättes kõrvale inimtegevuse, poleks Eestis metsapõlenguteta männimetsa.” Nimelt on mänd metsapõlengule kohastunud puu.

Põlendikule kohastunud liigid

Aga leidub teisigi tulele kohastunud organisme. “On pikk nimekiri seeni, kes esinevad ainult tuleasemel või põlendikul, võttes sealse olukorra kontrolli alla,” ütles Ploompuu. Sama kehtib kindlat liiki putukate puhul. “Igas organismirühmas on oma liigid, mis on põlendikele kohastunud.”

Kui neid putukaid poleks, tuleks põlendikele veidi vähem sobivad liigid. “Need seened ja putukad on sageli universaalsed, laia amplituudiga liigid, kes pistavad kõik nahka,” ütles Ploompuu. “Põlendikuliigid aitavad ohjata põlendikel metsandusele kahjulikke putukaid. Mujal nad seda teha ei aita.”

“Ma kindlasti ei toeta metsatulekahjudele vaba voli andmist, aga kontrollitud metsapõlemine ei ole loodusele katastroof, see võib olla ka looduskaitseline tegevus,” sõnas Ploompuu. “See aga on omaette küsimus, millal, kus ja mismoodi metsaalust natuke põletada. Männimetsas peaks põletama vaid metsaalust, et ei tuleks ladvatuld, sest see on katastroof ja teeb kogu platsi liiga puhtaks, aga pinnatulel on õiges olukorras positiivne looduskaitseline tähendus.”

“Seetõttu on põlenguala ka üks vääriselupaiga tüüp, mis omab suuremat väärtust kui lihtsalt mets või raiesmik,” ütles Ploompuu. “Kui mets on põlenud, on mõistlik jätta see vähemalt osaliselt loodusele endale edasiarendamiseks.”

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kord nädalas

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega?

Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.