Riiklik arengukava näeb ette, et 2020. aastaks peavad olema kaardistatud kõik pühapaigad üle Eesti. Ent neli aastat kestnud töö ei ole kandnud vilja ja riik ei näe looduslike pühapaikade hävimisel süüd endal.
Viimase aasta jooksul ridamisi võetud maha mitmeid pühapaiku ja hindamatu väärtusega hiiemetsu. Üheks ohvriks langes 2019. aasta suvel Väike-Maarja külje all olnud pooleteise hektari suurune Aburi hiis, mis oli koduks kümnetele lindudele, pisiimetajatele, roomajatele ja hulgale taime- ning putukaliikidele.
Kaart oli olemas, aga keskkonnaministeerium võttis maha
Keskkonnaminister Rene Kokk tunnistas augustikuus portaalile Delfi antud intervjuus, et taunib Aburi hiies toimunud raiet, aga toob vabanduseks, et paiga olemasolu ei olnud ametkondadele ega maaomanikule otsuste tegemisel teada. Mistõttu ei saanud keskkonnaministeerium takistada hiiesalu maha võtmist.
Siinkohal tekib palju küsimärke, sest Aburi hiis kanti 2018. aastal pühapaikade kaardile ja avalikustati metsaregistris ning maa-ameti geoportaalis.
Segastel asjaoludel otsustas keskkonnaministeerium võtta pühapaikade kaardi portaalist maha. Hiie Maja AS juhatuse liige Ahto Kaasik kommenteeris septembris ERR-ile, et vastasel juhul oleks maaomaniku metsateatisele kantud märge, et tema maal asub hiiekoht ja metsa majandamisel on soovitatav seda arvestada.
Bürokraatia ohustab looduslikke pühapaiku
Kaasik tõdeb veel ERR-ile, et looduslike pühapaikade päästmisel on keskkonnaministeerium raisanud väärtuslikku aega ja praeguse meetodiga on kaardistatud vaid 15 protsenti hõlpsasti leitavatest pühapaikadest ning ülejäänud kohad jäävad seetõttu saatuse hooleks. Tõenäoliselt on selle tulemuse tagajärjeks 3000 loodusliku pühapaiga kadumine üle Eesti.
Andmete puudumise tõttu võeti maha 2019. aasta suvel Viru-Nigula vallas osa Pärna küla hiiemetsast. SA Hiite Maja ütleb septembris ajakirjale Postimees, et ka selle juhtumi puhul on põhjuseks kultuurimälestiste kaardil olnud viga, mis toodi välja juba 2014. aastal muinsuskaitseameti ekspertiisis, kuid bürokraatia tõttu on veninud andmete muutmine juba aastaid.
Reaalse kaitse alla võtmine on pikk protsess
Muinsuskaitseamet kommenteerib, et nemad saavad piirata raiet ainult nendes looduslikes pühapaikades, mis on võetud mälestistena kaitse alla. Nende sõnul on Eestis ligikaudu 450 loodusliku pühapaika muinsuskaitse all ja ligi 90 üksikobjektidena looduskaitse all.
Muinsuskaitseameti looduslike pühapaikade nõunik Pikne Kama ütleb, et seoses sooviga kaitsta senisest enam seda väga olulist kultuuripärandit on looduslike pühapaikade uurimiseks ja kaitseks Kultuuriministeerium koostanud kaks arengukava “Eesti ajaloolised looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Valdkonna arengukava 2008–2012” ja “Eesti looduslikud pühapaigad. Uurimine ja hoidmine. Arengukava 2015–2020”.
Kama sõnul kestab praegune arengukava kuni 2020. aasta lõpuni. “Hetkel kehtiva arengukava kaheks alaeesmärgiks on, et Eesti looduslikud pühapaigad oleksid inventeeritud ja vastav teave oleks avalikkusele kättesaadav,” selgitab Kama.
Pärast inventeerimisi vaatab inventeerimistulemused üle Muinsuskaitseameti juures tegutsev ajalooliste looduslike pühapaikade eksperdinõukogu, kes teeb ettepanekud, milliseid objekte võiks lisaks kaitsta riiklikul tasandil. Ent reaalse kaitse alla võtmine on pikk protsess.
Kümme aastat ja pool on tehtud
Hinnanguliselt saab arengukava lõpuks ehk pärast kümmet aastat kestnud protsessi 2020. aastaks inventeeritud umbes pooled Eestimaa kihelkonnad. “Selge on, et nii inventeerimine kui ka muu töö peab jätkuma pärast praegu kehtiva arengukava lõppu ja inventeerimised on väga ressursimahukas protsess,” nendib Kama. Peamine rahastus selleks tuleb SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse projektidest.
“Ühest küljest seatigi arengukavas väga ambitsioonikas eesmärk ja teiselt küljest sõltub selle täitmine KIKi taotlusvoorudest ja rahastusest. Vaatamata sellele, et inventeerimistega pole jõutud lõpuni, tuleb tunnustada senist väga suurt tehtud tööd ja jätkata samas tempos tulevikus,” ütleb Kama tõdedes, et kindlasti ei saa kõigi looduslike pühapaikade säilimine toimuda ainult muinsuskaitse raames, vaid oluline on ka omaniku poolne ja kohalik kaitse.
Mõte on õilis, ent omaniku poolsest huvist ja kohalikust kaitsest ei piisa, et harvesteridele vastu minna. Metsade maha võtmiseks peavad pühapaigad olema ametlikult märgitud kaardile, sest metsaomanik, kellel puudub info, et tegemist võib olla pühapaigaga, ei kahtle keskkonnaministeeriumilt saadud rohelise tulega. Ehk, kui paika ei ole märgitud ära kaardil, ei ole ka keskkonnaministeeriumil infot, et tegu on pühapaigaga ja annab omanikule puude maha võtmiseks loa.
Kultuuriministeerium ei leia raha ega jaga selgitusi
Miks ollakse riikliku arengukava täitmisel ajagraafikust maas on arusaamatu kodanikuühenduse Eesti Metsa Abiks koordinaatorile Linda-Mari Välile. Ent Väli toob välja seiga, et vaadata ei tule keskkonnaministeeriumi, vaid hoopis kultuuriministeeriumi otsa.
“Kultuuriministeerium ei ole suutnud kümne aasta jooksul eraldada veidi alla seitsme miljoni euro pühapaikade kaardistamiseks, sest see olevat nii suur raha ja väidetavalt rahvast antud teema ei huvita,” räägib Väli Rohegeeniusele, tuues võrdluseks, et selline summa kulub tavaliselt kiriku renoveerimiseks. Selle jaoks enamasti siiski eelarvest raha leitakse.
Kultuuriministeerium ise eelistab Väli sõnul tegevusetust mitte kommenteerida ja Väli arvates on nendepoolne tegevusetus tahtlik.
“Ehk järgitakse Skandinaavia metsapoliitika eeskuju, kus on teadlikult nõrgestatud inimeste seotust pühapaikadega. Kui pole paika, mis loodusega seob, siis on ka suhtumine sellesse teine,” viitab Väli. Nõnda ei pea riik tegemist tegema rahvaga, kellele läheb loodusvarade säilimine korda.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
