TÜ geoloogia osakonna teaduri Marko Kohvi sõnul pole Norrat nädala keskel tabanud maalihe võõras Eestilegi. Kõige ulatuslikumad lihked on toimunud Sauga jõe ääres, ulatades sajakonna meetri kaugusele veepiirist.
Tegu on soolases vees tekkinud savide (nn quickclay ingl) purunemisega. Sedasorti savi on Norra tasasematel aladel laialt levinud, lisaks on neid veel suurematel aladel Rootsis, Kanadas, Venemaal ja Alaskas. Norras on need tihti ka täis ehitatud, sest ega teisi tasaseid alasid väga võtta ole.
Soolases vees tekkinud savis on saviosakeste vahel mereveest pärinevad katioonid, mis hoiavad liblelise saviosakesi stabiilsena ning annavad tervikuna savile üsna korraliku tugevuse – sellise peale saab rahulikult maja ehitada. Kui aga see savi on mereveest pikemat aega väljas, liiguvad need stabiliseerivad katioonid mageda vihmavee mõjul aegamööda saviosakeste vahelt välja.
Lõpuks kukub saviosakeste toeta jäänud “kaardimaja” kokku – savi veeldub, muutudes hambapastalaadseks vedelikuks, mille tugevus on väga väike võrreldes algsega.
Juba väga laugest nõlvast piisab, et selline veeldunud savi tekitaks maalihke. Omapärane on ka see, et suurem osa lihkuvast pinnasekehast jääb tihti terveks ja lihtsalt “sõidab” mööda veeldunud kihti mäest alla.
Ka selle viimase Norra lihke piltidelt on näha, et suurem osa maju on terved, need on lihtsalt liikunud nõlvast alla. Seda tüüpi lihete puhul on ohtlik ka nende edasiarenemine, sest lihe ise tekitab uue järsuma nõlva, mis võib omakorda puruneda.
Lõplik päästik, mis maalihke vallandab, võib olla täiesti tühine – teada on mõned hektarite suurused maalihked, mis vallandusid näiteks teepiirete paigaldamise tõttu või üksiku majavundamendi vaia rammimisel.
Eestis selliseid soolases vees tekkinud savisid pole. Meie Madal-Eestis on küll laialt levinud viirsavid, mis on tekkinud magedas vees ja seetõttu sellist drastilist tugevuse kaotamist läbi ei tee.
Samas on ka meie viirsavid üsna väikese tugevusega ja Eesti teadaolevad suuremad maalihked on seotud just nendega. Kõige suuremad lihked on meile teada Sauga jõe äärest ja ulatunud sajakonna meetri kaugusele veepiirist. Põhjalikumalt on neid uuritud Pärnu ümbruses, kus nad on ohustanud ka jõeäärseid maju, mis on nõlva peale ehitatud.
Tihti on nende puhul mänginud rolli ka inimtegevus – näiteks on nõlva ülaosas õuealasid täidetud, lisades nii sinna raskust või lagedaks raiutud orunõlvad, mis tõstavad seal veetaset. Pikemalt vaadates on siiski tegu üdini loodusliku protsessiga, sest jõgede erosioon toob kaasa nõlvade järsemaks muutumise ning ühel hetkel ka nende “vajumise” ehk maalihete tekke.
Lihtsalt viirsavides tekivad need juba laugematel nõlvadel ja on suuremad, võrreldes näiteks liivades tekkivate lihetega. Ka neid viimaseid on Pärnu ümbruses, eriti Tammistes, teada mitmeid. Seega on kõige lihtsamaks meetmeks lihkeohtlike piirkondade kaardistamine ning seal inimtegevuse planeerimisel ohuga arvestamine, ehitades näiteks kergemaid või vaivundamentidel maju ja kaitsta jõekallast erosiooni eest.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
