Intensiivpõllundus põhjustab kadakatäksi arvukuse langust

Kadakatäks.Foto: Artur Mikołajewski

Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul väheneb järjekindlalt põllulindude arvukus. Näiteks on Aafrikas talvitava kadakatäksi arvukus Euroopas kahanenud viimase 40 aastaga koguni 88 protsenti.

Euroopas on kadakatäksi kaitse suunatud eelkõige pesitsustingimuste soosimisele, kuid ei ole teada, kas langust põhjustab ka muutus talvitamisaladel. Näiteks seostatakse kadakatäksiga sarnase rändeteega liikide (pruunselg-põõsalinnu, kaldapääsukese, valge-toonekure) 1970.–1980. aastate arvukuse vähenemist sel ajal Saheli piirkonna erakordsete põudadega, kirjutab Mägi Linnuvaatlejas.

Infot kogutakse aastaid

Võrreldes suurte lindudega on väikese värvulise uurimine mõnevõrra keerulisem tema lühikese eluea ja kõrge suremuse tõttu, mistõttu tuleb andmeid koguda aastaid. Kadakatäksi kaheksa asurkonna sigivust ja lindude ellujäämust Inglismaal, Sloveenias, Venemaal, Ukrainas, Saksamaal ja Šveitsis uurides selgus, et arvukuse peamine põhjus peitub ikkagi tema pesitsusaladel.

Rõngastamis- ja taaspüügiandmete järgi on täiskasvanuks saanud täksil tõenäosus järgmisel aastal pesitsema naasta 50–60 protsenti (isasel veidi kõrgem kui emasel), kuid poegade ellujäämus on liialt väike (umbes kümme protsenti, sõltuvalt asurkonnast 3–26 protsenti) selleks, et tagada asurkondade stabiilne arvukus.

Kadakatäksi rohumaadel asuvas pesas on viis kuni kuus muna, kuid kuna rohumaid niidetakse sageli korra aastas (Šveitsis ka kaks-kolm korda), on täksid suure surve all.

Ei ole seotud talvitamisega

Arvutuste kohaselt peaks elujõulise asurkonna püsimiseks poegade ellujäämus olema vähemalt 20 protsenti. Oludes, kus 40–70 protsenti paaridest on edukad pesitsejad (ehk lennuvõimestub vähemalt üks poeg), peaks poegade elujäämus aga olema 20–35 protsenti. Kui pesitsemine õnnestub ligikaudu 30 protsendil paaridest, peaks poegade ellujäämus olema aga 35–45 protsenti.

Suure tõenäosusega on ühekuuseks kasvanud poja ellujäämus sarnane juba vanalindude omaga. Uuringust selgus ka, et edukatel pesitsejatel on ellujäämus 35 protsenti kõrgem.

Vanalindude ellujäämuse ja asurkonna suuruse vahel ei ole positiivset seost. Näiteks Rootsis ja Sloveenias, kus oli vanalindude ellujäämus kõrgeim, on arvukus langenud kõige rohkem – see viitab, et põhiline arvukuse languse põhjus on põhjustatud just sigimistingimuste halvenemisest või poegade hukkumisest ega ole seotud rände- või talvitamispiirkondadega.

Uued elupaigad

Sarnast trendi on täheldatud mitmetel rohumaadel pesitsevatel lindudel, näiteks kiivitajal. Seega peaks ka edasiste kadakatäksi kaitsemeetmete teravik olema suunatud eelkõige majandatavatele rohumaadele.

On ka näiteid kadakatäkside pagemisest rohumaadelt uutesse elupaikadesse. Prantsusmaal ja Šveitsis on liigi arvukus märkimisväärselt vähenenud, kuid täksid on leidnud väikeseid pelgupaiku kõrgemal mägedes, kus on väikesed asurkonnad suhteliselt stabiilsed. Inglismaal on kadakatäksidele olulised pelgupaigad militaaralad, mis on intensiivpõllunduse eest kaitstud.

Võimalik, et kliimamuutustel on teatud negatiivne mõju, mis tuleneb lindude hilinemisest pesitsusaladele, kuid andmed viitavad siiski, et märksa olulisem arvukuse languse põhjus on Euroopa pesitsusaladel toimuv rohemaade majandamine.

Seega peaks paljude põllulindude, sealhulgas kadakatäksi arvukuse vähenemise peatamiseks muutuma põllunduspraktika ja suurenema maastike elurikkus.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kord nädalas

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega?

Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.