Nahkhiir on 2020. aasta loom, aga viimasel ajal on temast räägitud pigem seoses koroonaga, sest teda on peetud viiruse kandjaks. Kuigi nahkhiirt ei maksa kunagi paljakäsi katsuda, siis seda hoopis muul põhjusel kui koroonaviirus.
Nahkhiirte eksperdi Oliver Kalda sõnul on nahkhiir koroonaviirusega laiemalt seotud. “Maailmas on palju erinevaid koroonaviiruseid, neid on leitud eri loomarühmade, ka nahkhiirte seast,” rääkis Kalda.
Koroonaviiruse reservuaar
Koroonaviiruste mitmekesisus nahkhiirtes tuli ilmsiks 2005. aastal, kui maailmas oli esimene SARSi puhang. “Seda põhjustas üks koroonaviiruse tüvi,” ütles Kalda. “Kui hakati uurima, kust pärineb SARSi põhjustanud viirus, leiti, et nahkhiirte seas on väga palju eri koroonaviiruseid, kuigi otsest SARSi põhjustajat nende seast ei leitud. Lõpuks leiti see hoopis tsiibetkassilt.”
Nahkhiiri peetakse looduses üheks koroonaviiruste reservuaariks. “Sealt tuli seos praeguse haigusega,” ütles Kalda. “Teine asi on ikkagi see, et nahkhiirte üle on huvitavam spekuleerida, kui rääkida näiteks mõnest pisikesest närilisest.”
Kust tuli koroona?
Kuna praegusele puhangule eelnevalt oli eelnevalt teada, et nahkhiirte seas levib palju koroonaviiruseid, hakati kohe võrdlema inimesi nakatanud viiruse geneetikat ka nahkhiirtelt leitud viirustega.
Kiiresti leitigi viirus, mille genoom kattus 96 protsendi ulatuses inimeselt leituga. “Kattuvus tundub suur, kuid asi on keerulisem,” ütles Kalda. “Nimelt on lisaks üldisele sarnasusele, mis oli SARSi põhjustaja ja tsiibeti puhul üle 99 protsendi, eriti olulised teatud viiruse genoomi piirkonnad, mis määravad ära selle, millist organismi suudab viirus nakatada. Need olid selle nahkhiirte viiruse puhul jällegi küllalt erinevad. Ühesõnaga ei teata praegu veel seda, kust viirus tuli. Kahtlustatud on ka näiteks soomuslooma.”
On tõenäoline, et praegust haigust põhjustav koroonaviirus on jõudnud inimeseni vaheorganismi kaudu, aga kindlat vastust veel ei ole. “Viiruse levimises ei saa süüdistada aga loomasid, pigem on probleemiks Hiinas leiduvad elusate metsloomade turud, kus pannakse kokku mitmesugused metsloomad, keda peetakse väga ebasanitaarsetes tingimustes,” rääkis Kalda. “Seal puutuvad nad kokku väljaheidete ja verega, see on nagu suur viiruste katsepolügoon ja suur terviserisk.”
Ülikiire seedimine
Põhjus, miks nahkhiir suudab taluda suures koguses eri viirusinfektsioone, peitub tema omapärases füsioloogias. “Ta võib kiiresti jõuda tohutult madalast metabolismitasemest tohutult kiire tasemini,” ütles Kalda.
Eestis elavad nahkhiired – kokku leidub siin vähemalt 12 liiki – on näiteks sügisel päevasel ajal talveunelaadses seisundis ja nende ainevahetus on aeglane, et energiakulu oleks väiksem ning rasvavaru koguneks kiiremini. “Kui nahkhiir lendab, läheb ainevahetus jällegi väga kiireks, sest tal on korraga vaja väga palju energiat. Nahkhiire kehatemperatuur tõuseb väga kõrgeks, südametöö on tuhat, isegi kaks tuhat lööki minutis (võrdluseks: täiskasvanud inimese süda lööb rahuolekus 60-90 lööki minutis – toim). Päevaks läheb ainevahetusel jälle alla. Sellega on seotud hea viiruste talumine.”
Ära karda nahkhiirt
Seega pole mõtet nahkhiirt temaga kohtudes peljata. Kui märkad mõnd isendit näiteks puu peal rippumas või keldris, tee hoopis pilti ja saada nahkhiireuurijale, kes teeb selgeks, millise liigiga on tegemist. Kui loom lendab tuppa sisse, ürita teda aknast või uksest välja juhatada. Kui see ei õnnestu, pane töökindad kätte ja transpordi ta käes õue. Kindad on vajalikud selleks, et nahkhiir kipub hammustama.
Koroonaviirusesse nakatumist ei tasu karta. “Ühegi metslooma puhul ei tasu aga lasta end hammustada ja üleliigseid kontakte peab vältima,” sõnab Kalda.
Hoia kainet meelt
Peamiselt räägitakse Euroopas nahkhiirtega kokkupuutel marutaudist. “See on esimene viirus, mis neilt avastati,” ütleb Kalda. “Praegu on teada, et marutaudi viiruste seltskond on mitmekesine – neid nimetatakse lyssaviirusteks. Euroopas levivad neist laiemalt kaks: Euroopa nahkhiirte lyssaviirus 1 ja 2.”
Samas on teada vaid üksikjuhtumid, kui haigus on inimesele üle kandunud. Üks pärineb näiteks Soomest aastast 1987 ja selle puhul oli tegemist nahkhiirte uurijaga, kes oli kokku puutunud paljude loomadega.
Kuigi Kalda usub, et eestlased hoiavad ka kevadel-suvel, kui nahkhiired kogunevad muuhulgas hoonetesse, kainet meelt ega satu paanikasse, on teine lugu Hiinas. “Seal on nahkhiirefoobia kasvanud,” ütles ta. “Hiinas nõuavad inimesed erimeetmeid, kuigi põhjust pole. Nahkhiiri tahetakse teisaldada ja välja tõrjuda. Saab näha, mis Eestis juhtub, oleme valmis selgitama, et sellist ohtu pole, nagu tuleks nahkhiir majja ja on tohutult taudiohtlik. See on seotud ikkagi Hiina turgude ja sealsete väga ebaloomulike käitumispraktikatega.”
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
