Nagu keskkonnaamet isegi ütleb, puudutavad need muudatused peamiselt inimeste liikumisvabadust. Kuna see on sihtkaitsevöönd, tohib seal praegu liikuda vaid erilubade alusel. Suuremal piiranguvööndiks tehtaval alal oleks liiklemisluba lõdvem, tagades, et ilma eriloata ei minda reservaatidele liiga lähedale. See tähendab, et kindlasti tõuseks igasuguste veesõidukite – kanuude või teiste veesõidukitega – liiklemise surve.

Keskkonnaamet ütleb, et sellest pole midagi, sest linnud on alal paigutatud hajutatult ja see ei avaldaks neile olulist mõju. Aga jällegi, kui me räägime peamisest huvigrupist – loodusest ja lindudest –, siis minu meelest on kuidagi ebaproportsionaalne julgustada seal liikumist.

Üks keskkonnaameti suuri ettekäändeid on see, et kavandatav eelnõu vähendab bürokraatiat, sest erilubasid oleks vaja vähem väljastada. Aga see on teise huvigrupi huvide teenimine. Huvitav oleks teada, mitu bürokraatiajuhtumit aastas uue eelnõuga siis ära jääks? On hea, et bürokraatiat vähendatakse, aga kas see mõjub hästi ülemaailmse kaitse olulisusega rahvuspargile? Kas see mängib üle peamise huvigrupi huvid?

Uus trend: kaitse suurendamine

Kindlasti suureneksid suures pildis häiringud lindudele. Samuti muutuksid kalastuseeskirjad. Lihtsalt öeldes muutuks kalastamine, eriti piiranguvööndis, palju lihtsamaks, sellest tulenevalt tõuseks ilmselt ka kalastussurve. See on jällegi kindel häiring, mis võib muuta mere elustiku ja ökosüsteemide dünaamikat.

Täna, mil elame üha kiireneva ja suureneva teadmatusega keskkonnakriisi lävel, võiks olla peamine trend, mida inimühiskonnad, Eesti nende seas, kõrge loodusväärtusega looduslike alade suhtes kohaldama peaks kaitse suurendamine ja häiringu vähendamine.

Nendele lindudele, kellele Matsalu rahvuspark on ülioluline osa rändekoridorist, tuleb ajas inimpoolseid häiringuid ja eri ohte aina juurde. Ökoloogiline reaalsus on, et linnud peavad ikkagi inimeste planeedil hakkama saama. Eriti kui vaadata Euroopat, mis on üks kõige kulturiseeritumaid alasid kogu maailmas. Üksikud kohad, kus lindudel on tõesti võimalik olla omapäi, peaksid võimalikult palju selliseks ka jääma.

Kes valvab inimesi?

Keskkonnaamet väidab, et piiranguvööndis oleks ka uue eelnõu järgi tagatud, et lindusid ei häiritaks nende asukohtades. Samas üritatakse luua olukord, kus inimene saab praeguses sihtkaitsevööndis ehk väga rangelt kaitstaval alal palju vabamalt liikuda. See on jällegi veidi kahtlane, minnes peamise prioriteediga vastuollu.

Üks asi on see, millised on seadustes kehtestatud rahvuspargi eeskirjad, teine aga see, kui palju neid järgitakse. Järelevalve on nagu on. Ilmselt on Matsalu üks paremini ja aktiivsemalt valvatud looduskaitsealasid Eestis, aga sellegipoolest ei leidu ilmselt patrullpaate, kes käiksid kogu aeg vaatamas, kas inimesed hakkavad vastses piiranguvööndis väikestele laidudele, kus on lindude pesitsusala, lähemale tikkuma.

Ma ei kujuta ette, et sellist järelevalvet saaks tekkida, et inimeste poolne juhuslik lindude häirimine välistada võrdväärselt tänase olukorraga. Praegu on igaühele teada: sinna lihtsalt ei lähe. Punkt. Ja kui sa tahad minna, siis on vaja keskkonnaametilt eriluba.

Põhimõtteliselt võib loodusturism loomulikult toimuda, aga me kõik teame, mis juhtub ükskõik kui kaitstud looduskaitsealal, kui inimsurve muutub liiga suureks. Inimene on inimene ja teeb seal omi asju. See on vastuokslik.

Aegunud ekspertiis

Ekspertiisi, millele oma kriitikas tugineb nii kavandatava eelnõu vastu olev looduskaitsjate huvigrupp, kui vähemasti mingis osas ka keskkonnaamet, koostas zooloog Uudo Timm 2009. aastal ja on arvatavasti 11 aasta jooksul mõnevõrra vananenud. Selle aja jooksul on tehtud põhjalikke inventuure ja olukorda uuritud, nii et sellele tuginemine mõlema poole poolt on ilmselt mõneti iganenud.

Nagu aru saan, on ka keskkonnaamet mingis mahus sellest ekspertiisist juhindunud. Aga siin tekib samuti vastuolu: ühest küljest justkui juhindutakse eksperdi arvamusest, aga lähevad sellega tihtipeale vastuollu.

Ekspertiisis pole näiteks ettepanekut, et peaksime mereala piiranguvööndiks muutma, vaid selle järgi peaks ala jääma sihtkaitsevööndiks. Jääb arusaamatuks, miks tahetakse muuta see piiranguvööndiks, peale halduskoormuse vähendamise ja inimeste liikumismugavuse tõstmiseks. Seal taga võib olla avalikkusele veel seni teadmata põhjuseid, aga ei hakka spekuleerima.

Uue kaitse-eeskirja kehtima hakkamiseni 2023. aastal on veel aega. Keskkonnaamet on oma kommunikatsioonis väljendanud, et kiiret pole ja neid tuleb selle eest tunnustada, et nad kaasavadki huvigruppe. Ma ei usu, et siin midagi korruptsioonihõngulist või varjulisi motiive leiduks. Paljud muudatustest tuleks kahtlemata ka kasuks. Kavandatav eelnõu pole kindlasti üdini halb, aga siin on suuri küsitavusi.

Kokkuvõttes on peamine see, et kui tahad 21. sajandil rahvuspargi kaitse-eeskirja uuendada, peaksid uuendama selle rangemaks. Selliseks, et meie vähesed alles jäänud väga kõrge looduskaitselise väärtusega alad oleks võimalikult hästi kaitstud.

Loomulikult, miks mitte madalama bürokraatiaga ja võimaldades inimesele loodusturismi. Aga meie ökoturistlikud ja bürokraatlikud huvid ei saa üle kaaluda rahvusvahelise tähtsusega lindude rände- ja pesitsusala ning looduse huvisid.

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.

Liitun