Aprillist juunini saab söögilauale korjata mürklit, kogritsat ja kurrelit. Üht neist aga peab korralikult kupatama, vastasel juhul lõppeda einestamine surmaga.
Nii mürkel, kogrits kui ka kurrel on krimpsus kübaratega ja omavahel pisut sarnase välimusega seened. Pea meeles, et korjata tasub vaid seeni, mida kindlasti tunned. Kui kahtled, jäta seen korjamata, teatab oma Facebooki lehel Keskkonnaamet.
Ka aur on kahjulik
Mürkliliike on meie looduses neli: ümar-, kuhik-, hiid- ja kellukmürkel. Mürklid armastavad kasvada lubjarikkal pinnasel ja kõige tavalisem neist on kuhikmürkel. Kuigi nimi mürkel võib manitseda ettevaatlikkusele, ei kuulu kärjelise helepruuni kübaraga mürklid mürkseente hulka – neid võib süüa lausa kupatamata. Termin mürkel on ilmselt eesti keelde tulnud saksakeelsest nimetusest Morchel.
Liivastel muldadel okaspuude all kasvavad aju meenutava kohvipruuni kübaraga kevadkogritsad aga värskelt süüa ei kõlba, need vajavad kahes vees keetmist ehk kupatamist. Kupatada tuleks mõlemal korral 10–20 minutit. Vesi tuleb enne teist kupatamist kindlasti vahetada, sest kupatamisvette on lahustunud seentes olnud mürkained. Kasulik on kupatada ruumis, mis on hästi ventileeritud, sest ka kupatamisel eralduv aur on kahjulik.
Salakaval kogrits
Kupatamata kogritsat süües saab mürgistuse, mis põhjustab oksendamist, iiveldust, kõhu- ja peavalu ning kõhulahtisust. Organism kaotab palju vedelikku ja soolasid, tekkida võivad krambid ja minestus. Välja võivad areneda ka maksakahjustus ja neerupuudulikkus, mis võib lõppeda surmaga.
Kurreli tunneb ära pika jala järgi. Mürklitest ja kogritsast erineb see kübara poolest, mille allserv ei ole jalaga kokku kasvanud. Kasvukohtadena eelistab kurrel niiskeid haava-segametsi. Kurrelit ei pea enne söömist kupatama.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
