Eesti Loomakaitse Liit süüdistab Tartumaal asuva Kastre valla ametnikku rebaseema ja tema nelja poja eriti julmal viisil piinamises.
Loomakaitse liit kirjutab oma Facebooki lehel, et ühe Kastre valla rebasepere jaoks kulmineerus nädal tagasi laupäev õõvastava piinamisega. Avaldame kirjutatu täismahus.
Neli kutsikat
Lugu ise algas tegelikult palju varem. Kuu aja eest avastasid Kriimani Tarekese VKT ühe maja elanikud, et nende kuuri alla on samas külas ringiliikuv rebane pojad toonud. Juba varem olla küla vahel jutuks olnud, et kuskil läheduses on pisikesed rebasekutsikad.
Nelja kutsikaga rebane toimetas hoolsalt ringi ja hoolitses kutsikate eest, kuni pisikesed olid nii suured, et hakkasid kuuri alt välja tulema.
Rebaselaste eluolu ja arengut oli pererahval tore jälgida ning iga päev tehti mõni armas foto ja video nende tegemistest. Sama tegid ka paljud selle küla elanikud, sest tihti oli aia taga mõni seisev auto, kust inimesed neid jälgisid ja pildistasid.
Polnud teretulnud
Kahjuks ei olnud rebaseid majutava pere naabrid sama meelt ning tundsid, et rebane koos kutsikatega pole nende õuel teretulnud külaline. Naabrite kinnistute vahel on küll võrkkaed, kuid see on juba päevinäinud ning kinnistu tervikuna sellegagi piiramata ja aeda vaba sissepääs.
Tillukesed reinuvaderid ei tunne paraku inimeste seadusi ja leidsid aeg-ajalt tee naabrite hoovile, kus oli grillimise käigus ikka mõni parem palake maha vedelema jäänud.
Inimesed võtsid seisukoha, et nende aias pole rebane ja tema kutsikad teretulnud ning asusid otsima väljapääsu metsloomadest vabanemiseks. Rebaseema välimust oli laastanud kärntõbi, kuid selle vastu on ravi ja seda olid vabatahtlikud talle ka teinud.
Pisut kannatust
Nii rebaste kostilised kui ka nende naabrid võtsid ühendust mitmete organisatsioonidega. Pere mure pärast, et naabritele ei sobi selle rebasepere lähedus ja naabrid ühendust neist vabanemiseks.
Kõik selgitasid neile olukorda sedasi, et rebasekutsikaid ei saa emaga kuhugi toimetada ja tuleks kannatada veel veidi, kuni ema läheb koos poegadega ise minema. Nii saab kindel olla, et looduse toimimisse ei sekkuta ja järgitakse ka mitmeid seadusi, mis keelavad metsloomi loodusest eraldada ning nende elu häirida.
Elurajoon piirneb mitmest küljest metsa ja võpsikuga ning asub keset loodust. Küllap tundis rebane, et kõige ohutum paik pesa jaoks on inimeste juures, kelle lähedusse ta oli hoidnud juba paar aastat.
Rebastest vabanemine
Kahjuks ei osanud vaene loom aimatagi, et sealsete inimeste tegevus seab suurde ohtu nii tema enda kui ka pisikesed rebasekutsikad.
Enne möödunud laupäeva saime kõne, kus paluti taas abi rebaseid mittesallivatele naabritele selgeks tegemisel, et rebaseperet ei tohi sealt kuhugi viia. Inimesed olid võtnud kindlaks nõuks rebastest vabaneda.
Liikusid ka jutud, et keegi tahtvat üht rebasekutsikat üleskasvatamiseks. Selline tegevus on aga täiesti lubamatu.
Kuna telefoninumbrite ja nimedega leidmisega läks veidi aega, jõudis kätte laupäev, mil Kambja valla ametnik Ilve Kahro hakkas koos mehega tegutsema, eirates mitmeid seadusi, eetikat, inimlikkust ja tervet mõistust.
Võrk, puur ja järelhaagis
Laupäeva hommikul kasutati rebaste kinnipüüdmiseks suurt lõkspuuri. Sinna sisse sattuski rebaseema. Üks poegadest saadi kätte võrguga.
Rebaseema vedeles puuris, otsides meeleheitlikult väljapääsu ja rebasepoeg visati auto järelhaagisesse, kuhu lasti hiljem puurist ka rebaseema. Kaas pandi kindlalt peale ja asuti püüdma teisi kutsikaid. Me ei tea, kas mõni saadi veel kätte ja saame rääkida sellest, mida ise nägime.
Õhtune kõne muret tundva naabri tuttavalt pani meid kohe tegutsema ja sinna sõitma.
Leidsime eest õuel seisva järelkäru ja õhtust sauna nautiva pererahva. Palusime avada järelhaagise katus ja haagise sisu ette näidata.
Vee ja toiduta
Vaatepilt, mis avanes, ajas samal ajal vihaseks ja nutma. Segaduses rebaseema kõndis närviliselt mööda käru ja selle taganurgas kössitas pisikene rebasekutsikas. Ei olnud neil vett ega toitu. Naabrite sõnul olid nad seal kinni olnud mitmeid tunde.
Palavus, janu, nälg, hirm, õhupuudus … Võib ainult ette kujutada, mida need vaesed loomad tundsid.
Teo toime pannud Kahrode sõnul olevat rebaste koht metsas. See oli ainuke õigustus julmale tegevusele. Lisati veel, miks keegi ei mõista, kui palju on nemad kannatanud.
Foobia kütkeis
Kannatamine seisnes siis ilmselt selles, et rebasepere eksis vahel nende aeda ja neil tuli pealt vaadata, kuidas pisikesed karvakerad lustlikult ringi jooksid.
Inimeste suurim hirm oli kärntõbi ja selle foobia valguses asutigi loomi omavoliliselt püüdma ja piinama, kuigi seda oli varem korduvalt keelatud.
Ilve Kahro ja tema mehe tegevuse teeb eriti andestamatuks just see, et kõike tehti täie teadmisega, et see on rangelt keelatud. Vallas töötav ametnik võiks ometi nii palju teada, et Eesti Vabariigis on taoline tegevus seadustega reguleeritud. Jääb üle ainult imestada ühe ametniku taseme ja suhtumise üle.
Ehmunud ja apaatne
Rebaseema hüppas kiirelt haagisest ja jooksis hirmunult minema. Pisikese väriseva kahe peopesa suuruse rebasekutsika viis liidu vabatahtlik süles tagasi kuuri juurde, kus see kiiresti oma pessa jooksis. Rebasepoeg ei üritanudki hammustada, sest tingimuste tõttu, milles teda hoiti, oli ta ehmunud ja apaatne.
Helistasime ka politseile ja palusime abi olukorra fikseerimisel. Kuna oli laupäeva hilisõhtu ja rebaseperele tol hetkel rohkem ohtu olevat ei tundunud, siis öeldi meile, et esmaspäeval tegeleb asjaga edasi piirkonna konstaabel ja keegi kohale ei tule.
Kolm päeva kadunud
Konstaabel helistas esmaspäeval liidu infotelefonile ja selgitasime olukorda. Samal päeval olla konstaabel käinud ka Kahrode juures rääkimas. Kohtumine paistnud eemalt selline, nagu kohtuksid head tuttavad – familiaarne. Neilt inimestelt, kelle kuuri all oli rebasepere, võeti ainult nimi ja ei mingeid tunnistusi ega ütlusi.
Pärast vabastamist oli rebaseema kadunud umbes kolm päeva. Näljased pojad luusisid õuel ringi ja meeleheitel inimesed helistasid mitmeid kordi ka meile, et mida teha.
Valmistusime juba halvimaks ja palusime neil paar päeva kutsikatele vett ja toorest liha panna. Õnneks tuli rebaseema tagasi.
Kaks kutsikat on alles
Praeguseks on alles neljast kutsikast kaks. Me ei tea, kas selle püüdmise tagajärjel on kuuri all peidus kaks pisikest elutut keha või püüdsid Kahrod siiski kaks kutsikat kinni ja viisid kuskile.
Selle väljaselgitamiseks ongi politsei ja Keskkonnainspektsioon. Loodame siiralt, et Keskkonnainspektsioon sel korral kohtleb loomapiinajaid täie tõsidusega ehk siis karmimatel meetoditel kui loomakaitsjaid.
Fakt on see, et kaks kutsikat on kadunud ja keegi ei tea, kus nad on. Eeldame inspektsiooni poolt vähemalt sama jõulist tegutsemist kui karupoegade otsimisel.
Kilekott roosa vedelikuga
Lisaks juhtunule käisid väidetavalt rebaste juures ka vallaametnikud. Pererahvas oli kaks päeva kodust ära ja sel ajal oli käidud nende õuel ning rebaste pesa juurde jäetud kilekott roosa vedelikuga. Ähmis inimesed ei tulnud selle pealegi, et seda pildistada ja kohe teada anda.
Täna me ei tea, mis oli selles kilekotis. Ilmselt teavad seda Kastre valla ametnikud, kes selle sinna jätsid ja heameelega ootame selgitust ning loodame, et selles ei olnud poegi tapnud vedelik.
Artiklid kärntõvest
Eelmisel nädalal ilmusid külaelanike postkastidesse ka internetist võetud artiklid rebastest ja kärntõvest. Ilmselgelt üritati inimesi õhutada sellega metsloomade vastast tegu õigustama.
Loomakaitse liit teeb Keskonnainspektsioonile ja politseile avalduse juhtunu kohta menetluste algatamiseks, kuigi menetleda saab ka konkreetse avalduseta, kuna juhtum on fikseeritud.
Ilve Kahro on rikkunud mitut seadust ja loodame, et sel korral pääseb õiglus võidule. Lootus sureb ju viimasena. Kahe pisikese rebasepoja ellujäämislootus on meie jaoks paraku kustunud.
Ilve Kahro: “See polnud minuga seotud otsus”
Rohegeenius võttis ühendust süüdistatava vallaametniku Ilve Kahroga, kes kommenteerimisvõimalusest loobus ja soovitas ühendust võtta ühistu esimehega. “Kuna see on ühistu piirkond, siis annab ühistu juhatuse liige intervjuusid,” ütles Kahro. “See polnud minuga seotud otsus.”
Loe ühistu juhatuse liikme Toomas Lanno vastust siit.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
