Üheks metsakaitsjate esindusnäoks kerkinud Mati Sepp oli aastaid RMK heaks töötanud, kui avastas, et süsteem on seest mäda ja sellisel kujul ka riigile rahaliselt kahjulik. Ta räägib, kuidas ta selle avastuseni jõudis ja kuidas on ta vaated metsale ja sellega seotud ärile aja jooksul kujunenud.
33aastase Sepa lapsepõlv möödus paljuski metsas: kuue-seitsmeaastaselt käis ta koos oma labradorisarnase koeraga seenel. Nende tee kulges alati kindlat rada pidi. Kord kaldus ta sellest kõrvale, aga selle asemel et nutma puhkeda, ütles ta koerale vaid: “Koju!” Ja koer leidiski kodutee.
Mälestus lapsepõlvemetsadest
Sepa sõnul mühasid tollal metsad. “Mäletan, et olin 13aastane, kui nägin esimest korda kolme-neljahektarilist lageraielanki,” sõnas Sepp. “See oli fantastiliselt lahe. Olin langist nii sillas, sest polnud kunagi seda nii suures mastaabis näinud. Langil ei paistnud lõppu olevat. Käisime seal vanema vennaga kogu aeg hullamas, kuigi poleks otseselt tohtinud seda teha.”
Nüüd pole Sepa lapsepõlvemetsadest suurt midagi alles. “Meil oli läheduses ligikaudu 20 kukeseenekohta, kord aga korjas vend kaks suurt kahesajaliitrist vanni puravikke täis,” rääkis ta. “Nüüd on üks koht, kust võib kukeseeni leida. Kõik on maha lõigatud. 13 aastaga on Eesti metsades palju muutunud.”
Sepp teadis juba kümneaastaselt, et läheb Luua metsanduskooli ja õpib metsameheks. “Meie pereliinis on alati väga au sees olnud aus metsandus ja jahindus,” ütles. “Üldiselt ongi mehed kas metsamehed või piirivalvurid. Mu vanem vend töötab piirivalvurina.”
Jäärapäine metsamees
17aastaselt läkski Sepp Luuale. Kuna Sepa klassis käis 30 poissi, pidi ta end juba esimesel päeval kehtestama. “Mind üritati proovile panna, poisid hakkasid kiusama ja keset tundi tatikuulikestega loopima,” rääkis ta. “Võtsin tooli kätte ja lubasin kiusajale üle tahi anda, öeldes, et kui ta peaks siis veel ellu jääma, kohtume pärast tunde õues. Rohkem probleeme mul ei tekkinud, muutusin populaarseks.”
Seda oskust – enda eest seismist – on tal elus korduvalt vaja läinud. “Sa pead julgelt enda eest seisma, muidu sõidetakse sinust üle,” sõnas Sepp. “Suured poisid” üritavad end siiani aeg-ajalt kehtestada.
Luual polnud Sepp alati õpetajaga nõus ega ainega rahul. “Olen jäärapäine, nägin, kuidas õpetajad surusid mulle oma agendat peale. Igal õpetajal oli oma mull,” rääkis Sepp. “Aga ma olen alati oma peaga mõelnud. Õpetajad olid kümme aastat ühtviisi õpetanud ja neile ei meeldinud, et keegi tulema ütlema: ehk peaks teise suuna võtma.”
Istutatu mädaneb
Ka lõi Sepal Luual välja tõeline metsaarmastus: raske oli näha, kuidas mõni poiss looduses toimunud tunni ajal puult koort maha kiskus. “See käis mu põhimõtete vastu,” ütles ta. “Samas ei saanud ma ka midagi öelda, maine oleks kohe langenud. Ja kuigi ma polnud kursusel parim õpilane, olen praegu ainuke, kes seisab koolist väljakasvanuna looduse eest. Mitu kursavenda vaatavad mu peale viltu.”
Pärast kooli lõpetamist asus Sepp metsandusega tegelema: kõigepealt tegutses ta isa firmas raietöölisena, seejärel asutas isikliku ettevõtte. Tema klientideks olid ja on nii erametsaomanikud kui ka RMK. Praeguseks on ta RMKga teinud koostööd 14 aastat, hooldades nende metsa.
Ligi seitsme aasta eest aga sattus Sepp maa-aladele, mida oli aastate eest hooldanud ja langetanud. “Vaatasin, et sinna istutatud puud ei kasva, vaid mädanevad,” ütles ta. “Midagi oli väga valesti.”
“Ma olin tunnistajaks metsas toimunud pöördele,” sõnas Sepp. “Nägin, et hakkan tegema metsale kahjulikke töid, ennekõike just majanduslikult, sest tollal oli mul ökoloogiline pool nõrk. Lihtne näide: kui ulukid söövad männiku ära ja sinna istutatud mändidest ei kasva suuri puid, ongi see majanduslikult kahjulik.”
Mets südames
Sepp pöördus murega enda otsese ülemuse poole RMKs, kuid see jättis asja sinnapaika. Aga Sepale ei andnud nähtu rahu ja ta võttis Eesti metsa oma südameasjaks.
Praegu käib Sepp RMKle aeg-ajalt abiks. Kui nendevahelised pinged kisuvad kuumaks, peab ta paar nädalat pausi. “RMK ikka küsib, millal ma tagasi tulen,” sõnas Sepp. “See on keeruline teema, aga eks see ole RMKle kasulik, kui ma seal töötan, siis ei iriseks Facebookis nii palju.”
“RMKs on ka häid töötajaid, aga kõrgematel positsioonidel on läinud asjad sassi,” ütles Sepp.
“Pean ütlema, et metsas viibides, linnulaulu kuulates või metssiga nähes trügib loodus aastatega südamesse,” sõnas Sepp. “Mina käisin juba väiksena seenel. Paljudel metsameestel ilmselt sellist sidet pole. Näed, et loodus kannatab ja inimesed on emotsionaalsed. Ja mida rohkem teaduslikult asjale lähened, seda enam saad aru, et see kõik pole jätkusuutlik.”
120kilone mees ja tuletikk
Sepp on väga mures ka kohaliku metsatööstuse pärast. “Meile on ehitatud Eesti pisikese metsa peale üles ülivõimas Skandinaavia tasemel metsatööstus, aga see on sama, nagu hoiaks tuletikk 120kilost meest üleval. See läheb katki, ime, kui peab sekunditki vastu,” rääkis ta.
“Praegu näen, et mets vaesub ökoloogiliselt,” ütles Sepp. “Kui see on toimunud, hakkavad looduses patogeenid ja seenhaigused vohama. Seejärel hakkab lagunema ka metsandussektor. Arvan, et metsatöösturid saavad väga hästi aru, et on üle raiunud, ja see ongi üks põhjustest, miks nad nii väga tselluloositehast vajasid.”
Mõne kuu eest astus Sepp EKREsse. Selleks lasi ta end mitu kuud veenda – alguses ei tundunud mõte ahvatlev. Sepa sõnul aga tahvat Tartu EKRE esindus tõesti midagi metsanduses ära teha. Ka intervjueerimise päeval sõitis ta Tallinnasse kohale Tartu juhatuse istungilt, kus oli pikalt teravas diskussioonis sealse esimehega.
Kuigi alguses suhtusid teised metsakaitsjad EKREsse skeptiliselt, elavad nad praegu Sepa tegemistele kaasa. “See on alati nii, et kuhu ma lähen, seal läheb möll lahti,” sõnas ta.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
