Uudis

Merepõhjas lebavad vrakid muutuvad aina keskkonnaohtlikumaks

1945. aasta jaanuaris hukkunud Saksa allveelaeva U679 kütusepaakidesse mahtus üle 110 tonni diislit. Foto: SubZone Oy 2015

Eesti vetest on leitud üle 500 vraki ja sel aastal leidis Veeteede Amet oma mõõdistustööde käigus veel 10. Meie vetes on läbi aegade uppunud sadu laevu ja kuigi nad on kultuuriväärtustena olulised, kujutavad nad aja möödudes üha suuremat keskkonnaohtu. Rohegeenius uuris Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna peaspetsialistilt Kaspar Andersonilt, mis meie vetes leitavate vrakkidega praegu toimub.

Uusi vrakke tuleb üha juurde

Veeteede Ameti hüdrograafialaevad mõõdistasid 2019. aastal kokku ligi 1164 km2 veepõhja, sellest 1025 ruutkilomeetrit merel, 30 Peipsil järvel ja 9 Suurel-Emajõel.

Mõõdistuste käigus leiti kokku 10 uut vrakki ning Veeteede Ameti hinnangul on leitud vrakkidest ilmselt kõige põnevam Hiiumaa lähedal 1941. aasta juulis saksa torpeedoga põhja lastud Nõukogude allveelaev M94. Lisaks leiti vrakke Soome ja Riia lahest ning Hiiumaa lähedalt, need tunduvad olevat vanad lagunenud puulaevad. Kokku on Veeteede Ameti andmebaasis praegu 564 vrakki.

Allveelaeva M94 vrakk.

Vraki korrodeerumisel tekivad lekkeohud

20. sajandi jooksul on Eesti vetes uppunud sadu laevu. Nüüd vrakkidena merepõhjas lebades võivad need kanda olulist kultuuriväärtust, ent olla samal ajal ohuks merekeskkonnale. Üldjuhul neid vrakke tervikuna merest välja ei tooda – tihti on põhjus selles, et juba kaua aega merepõhjas olnud vrakid säilivad seal paremini ning hakkaksid õhu käes hoopis kiiremini lagunema. Kuid mida kauem on vrakk merepõhjas, seda suuremaks keskkonnaohuks ta kujuneb, sest metalli korrodeerumisel on ohtlike jäätmete lekkevõimalused üha suuremad.

Nii tuvastati näiteks 2016. aasta kevadel Vaindloo saare lähistel põhja läinud Sch-408 allveelaeva vrakk, kust juba praegu lekib diiselkütust. Sarnane vrakk asub ka Eesti ja Soome majandusvööndite piiril (allveelaev Sch-311, Soome majandusvöönd), mis lekib viimased 3-4 aastat. Sch-408 lähemast uurimisest valmis ka vraki seisukorra ning keskkonnaohtlikkuse hindamise raport, kus tõdeti, et kütus, mis lekib, ei kujuta siiski suuremat sorti keskkonnaohtu ning see lahustub looduse mõjul ise.

Hetkel on Eestis käimas Euroopa Merendus ja Kalandusfondi (EMKF) rahastatav projekt, mille käigus hinnatakse täpsemalt osade vrakkide keskkonnaohtlikkust ning planeeritakse leitu põhjal ka edasisi tegevusi. Projekti vahekokkuvõttest selgub, et vrakkide keskkonnaohtlikkuse teema on Eestis olnud pikemat aega suurema tähelepanuta, hoolimata sellest, et hoiatavaid näiteid on Läänemere-äärsetest riikidest mitmeid.

Nii on Põhjamaad teinud juba aastaid tagasi ära samalaadse kaardistuse ja alustanud ka kõige ohtlikumate vrakkide tühjaks pumpamist („Park Victory“ aastatel 1994-2000 Soomes, „Blücher“ 1994 Norras jne). Kõrvalepõikena tasub mainimist, et vrakkide tühjakspumpamine ei ole odav – näitena võib tuua uppunud kaubalaeva Runner-4 tühjakspumpamise aastal 2006, mille kogumaksumus oli 2,32 miljonit eurot.

EMKF projekti jooksul töötatakse läbi arhiiviallikad ja kirjalikud materjalid eesmärgiga koostada võimalikult täielik nimekiri 20. sajandil siinsetes vetes uppunud aluste kohta ja hinnata võimalikke kütuse- ja lõhkeainete koguseid vrakkidel. Kütus, lõhkeained ja kummitusvõrgud ongi põhjuseks, miks kujutavad vrakid endast praegu riski merekeskkonnale.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.