Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul on kõige tõhusam viis kassi taltsutamiseks kirev kaelus, mis paistab looduses kergesti silma. Selle kandmise tulemusel võib su lemmikloom püüda kuni 95 protsenti vähem lindusid.
Kass on üks kõige invasiivsem ja inimkaaslejana peaaegu kõikjale levinud loomaliik. Omapäi tegutsedes, halvemal juhul metsistudes, on kass aga ohuks kohalikule loomastikule, eelkõige närilistele ja lindudele.
Nutikas kass
Kassikahjude vähendamiseks on mitmeid lahendusi, näiteks lemmiklooma kaeluse külge kõliseva kellukese või mõne piiksuva seadme riputamine, mis raskendab saagi tabamist, või kaelusele laia lipsu kinnitamine, mis takistab saagi haaramist. Mõnel puhul on sellised vahendid vähendanud näriliste ja lindude hukkumist poole võrra, kuid on teada ka juhtumeid, kus kassid on muutnud oma tavapärast käitumist nii, et kelluke ei kõliseks.
Samuti on paljudele kassiomanikele selliste vahendite kasutamine vastumeelne, sest nende arvates mõjutab see kassi heaolu, rääkimata lemmikooma liikumisvabaduse piiramisest.
Üks viimatine vahend kassi ohtlikkuse vähendamiseks on kirev kaelus – silmatorkavast kangast helkurpaelaga ääristatud lai krae, mis käib ümber kaelarihma. Looduse rohekaspruunide toonide taustal paistab kirev krae kergesti silma. Kui arvestada lindude nägemise eripäradega, peaksid nad kirevaid toone väga hästi märkama. Kuna kaelus võib takerduda, on kaelarihmal turvakinnitus, mis vabaneb tugeval sikutamisel.
Vähem püütud lindusid
Senised uuringud kireva kassikaeluse mõjust näitavad, et New Yorgis vähendas kaeluse kandmine kasside linnupüüdmise edu kevadel 95 protsenti ja sügisel 70 protsenti. Austraalias aga vähenes esimesel aastal nii kahepaiksete, roomajate kui ka lindude püügiedu 55 protsenti, järgneval aastal 25 protsenti.
Euroopas tehti esimene sarnane uuring Šotimaal ja Mani saarel. Seal jälgiti kireva kaelusega kasse sügisel ja talvel ning võrreldi koju toodud saaki enne ja pärast kaeluse kandmist. Kaheksa nädalat kestnud uuringus olid pooled selles osalenud kassidest esmalt kaelusta, kuid said selle neli nädalat hiljem. Teine pool uuringus osalenud kasse aga olid alguses kaelusega ja pärast ilma.
Kõike püütut omanik ei näe
Koju toodud lindude arv (või nende jäänused) näitas, et kirev kassikaelus vähendas lindude püüdmist 78 protsenti: kaeluse kandmiseks kulunud nädalate jooksul püüdis üks kass keskmiselt 0,44 lindu, kaeluseta aga 1,89 lindu. Siiski tuleb silmas pidada, et täpsemate tulemuste saamiseks tuleks kasutada ka kassi- või rajakaameraid, sest kõike püütut ei pruugi kass koju tuua.
Kasse kaeluse kandmine ei seganud – 64 protsenti neist harjus sellega ööpäeva jooksul, vaid ühel protsendil võttis harjumine paar nädalat ja üks protsent ei harjunudki. Valdav enamik kassiomanikest (86 protsenti) olid valmis edaspidigi enda hoolealustel kirevat kaelust kasutama. Vaid üks protsent väitis, et ei tee seda, sest kaelus kipub liiga sageli kaduma. Tõepoolest, uuringu käigus pidi 11 kassiomanikku 13st asendama kaeluse uuega.
Inimeste teadmatus
Kuigi kirev kassikaelus on tõhus, on selle laiaks kasutamise takistuseks esiteks hind, mis on märgatavalt kõrgem kui kellukesel. Samas ei ole kaeluse valmistamine ülemäära keerukas õmblustöö, sobides hästi käeharjutuseks.
Suurbritannias on takistuseks ka elanike teadmiste puudumine ja ignorantsus kasside võimaliku negatiivse mõju osas – sellest lähtuvalt on nende valmidus toetada kasside mõju leevendavaid seadusi väikseim.
Seega võib suure osa kassikahjudest kanda hoopis inimese teadmatuse arvele. Et kaelus on tõhus, eriti kevadisel ajal, mil linnud pesitsevad, on see üks võimalus kohaliku looduse säästmiseks.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
