Uudis

Profirattur Rein Taaramäe abikaasa veetis nädala varjupaigas koos surmasuust päästetud koertega

Iga jahihooaja lõppedes hüljatakse või tapetakse Hispaanias jõhkral viisil kümneid tuhandeid hurtasid

Pilt on tehtud Taaramäe viimasel varjupaigas viibimise päeval. Fotol on kaks tiinet hurta, kes toodi sinna tänavalt kaks päeva varem. Kaks päeva pärast Taaramäe lahkumist hakkas vasakpoolne poegima.Foto: erakogu

Hanna Taaramäe abistas Lõuna-Hispaanias vabatahtlikuna jahikoeri, kelle omanikud on hüljanud. Hurdad, kes satuvad varjupaika, on tegelikult õnnega koos, sest paljud nende tõukaaslased hukatakse võikal viisil, näiteks puuakse üles või uputatakse jõkke.

Mõte minna Hispaaniasse Murcia külje all asuvasse Galgos del Sol’i hurtade varjupaika tiksus Taaramäe peas aastaid. Kolme-nelja aasta eest sattus ta internetis peale postitusele, milles oli foto sügavasse auku visatud koeraskelettidest. Taaramäe uuris asja ja sai teada, et sel pildil olid hispaania hurdad ehk galgo’d. “See ei ole Hispaanias igapäevane, küll aga üsna tavaline nähtus,” ütles ta.

Paljud tapetakse

Taaramäe sõnul kasutatakse Hispaanias hurtasid ja Eestis üliharuldasi podenco’sid jänesejahil. “Hooaja lõppedes ei jää koerad puhkama ja uue hooaja algust ootama, vaid nad hukatakse või hüljatakse, sest neid on vahepealsel ajal kulukas üleval pidada,” rääkis Taaramäe. “Jahimehel on odavam osta hooaja alguses kasvatajalt olematu summa eest uus koer.”

Taaramäe sõnul hüljatakse iga jahihooaja lõppedes mitu(kümmend) tuhat koera. “Täpne arv on teadmata, sest paljud neist tapetakse,” ütles ta. “Koerad, keda üles ei leita, jäävad nad n-ö nähtamatuteks koerteks.”

Taaramäe (vasakul) koos teise vabatahtliku Katyga pesemas ja korrastamas kuue koera karvkatet, kes läksid Belgiasse oma uude koju. Foto: erakogu

“Tapmisviise on erinevaid: näiteks lastakse koer jahipüssist maha, riputatakse puuoksa külge nii, et tema jalad ei ulatu maha, mille tagajärjel ta lämbub, või visatakse koer kuhugi sügavasse auku, kust ta ei pääse enam välja,” kirjeldas Taaramäe. “On juhtunud sedagi, et elus koer pannakse kilekotti, mis seotakse kinni, ja visatakse jõkke. Selline asi toimub 21. sajandi Euroopa Liidus ja selle peatamiseks ei võeta midagi kardinaalset ette!”

Hüljatud koerad liiguvad peamiselt ringi Hispaania maapiirkondades ja mägedes. “Kuna seal pole ülitihe asustus, jääb tavaturistil selline osa Hispaaniast nägemata,” ütles Taaramäe.

Nüüd või mitte kunagi

Sel kevadel mõistis Taaramäe, et tal on viimane aeg kandideerida varjupaika vabatahtlikuks. “Tundsin, et kui ma ei anna avaldust sisse, siis ei lähe ma sinna ilmselt kunagi,” sõnas ta. “Viimase tõuke andis mu abikaasa, kes on näinud mind kõige rohkem nende koerte eluolu pärast pisaraid valamas.”

Juunikuus täitis Taaramäe ankeedi ja mõni päev hiljem sai vastuse, et ta on vabatahtlikuks sobiv kandidaat. Programm kestis augusti alguses nädala. “Aga annad sõrme, võtab käe,” ütles Taaramäe. “Juba mõtlen, millal võiks sinna uuesti minna.”

Pildil on Taaramäe üks lemmikuid, hurt Sebastian, kellel oli komme end vett juues käppadega kausis seistes jahutada. Foto: erakogu

Kuigi Hispaanias on koera kiibistamine kohustuslik, jätavad paljud selle tegemata. “Nii ei tea keegi, kes on hüljatud või tapetud hurtade omanikud,” rääkis Taaramäe. “On ka juhtumeid, kus koeral on olnud kiip, kuid omanik eemaldab selle, enne kui looma hülgab või tapab. Kuna hurt on sale koer, siis on lihtne talle kaela mõni sisselõige teha ja kiip välja võtta.”

Hüljatud loomad satuvad tänavalt varjupaika. “Tihti on sellised koerad saanud autolt löögi või on neid tulistatud, mistõttu vajavad nad enne varjupaika jõudmist operatsioone,” sõnas Taaramäe.

Igaüks on omamoodi

Taaramäe töö algas varjupaigas kell kaheksa hommikul ja lõppes õhtul pärast seitset. “Igal hommikul oli valgele tahvlile jäetud nn tööde nimekiri,” jutustas Taaramäe. “Enamasti viisin hommikuti jalutama musta karvkattega koerad, sest siis ei olnud päike veel nii tugev.”

Taaramäe pühendas igale varjupaigaelanikule 20–30 minutit: “See oligi koerale tema kvaliteetaeg.”

Calgos del Sol’i varjupaigas oli koertega jalutamiseks loodud nii sensory garden, kus koerad said taimi nuusutada, kui ka agility-plats, kus nad said treenida ja ringi joosta.

Kuna igal hurdal oli oma iseloom, tunded ja minevik, pidi igaühele neist lähenema erinevalt. “Üks tahtis nuusutada kõike, mis ette sattus, teine võttis vastu kõik minu musid ja kallistused, kolmas tahtis süles istuda ning neljas kartis iga prõksu, mis kostis kividele astudes,” kirjeldas Taaramäe.

Imeline Maxx

Taaramäe südame röövis hurdakoer Maxx, kes on varjupaigas elanud möödunud aasta detsembrist alates. “Varjupaiga töötaja nägi teda juhuslikult tänaval jooksmas, kui otsis üht teist koera,” rääkis ta. “Maxx aga oli vaba eluga nii harjunud, et ei andnud ennast kätte.” Maxx püüti lõpuks kinni kuu aega hiljem.

Hurt Maxx (vasakul) ja podenco Valencia. Foto: erakogu

Kuna Maxx pelgas inimesi, käis Taaramäe algul tema juures lihtsalt niisama istumas, et koer harjuks inimese lähedusega. Esimesel päeval ei vaadanud Maxx Taaramäe poolegi, aga tasapisi leebus. Lõpuks sai Taaramäe teha Maxxile pai, ilma et loom end ebamugavusest nurka oleks surunud.

“Viimasel päeval panin talle jalutuskäiguks rihma kaela ja traksid selga, kuid kahjuks ei tundnud ta end turvaliselt ning mugavalt, mistõttu jäi see jalutuskäik ära,” jutustas Taaramäe. “Ent edusammud olid ikkagi tehtud.”

Õnneks läheb Maxx septembris uude koju. “Tema uutel omanikel on kogemusi Maxxi-suguste koertega, seega on tema tulevik heades kätes.”

Oled sa DigiPRO või Geenius? Vali sobiv tellimus siit.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.