Teod on paljudele linnuliikidele väärtuslik toit. Rästad on Euroopas pesitsevatest värvulistest ühed vähesed, kes suudavad tigusid nende kaitsvatest kodadest kätte saada. Selleks haaravad nad teokoja nokka ning purustavad selle vastu kõva pinda, kirjutab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogia teadur Marko Mägi portaalis Linnuvaatleja.
N-ö alasiks võivad olla kivid, tänavasillutis, kuid ka klaaspudel ja metalltoru. Levinuim on selline käitumine laulurästal (Turdus philomelos). Harva teeb seda ka musträstas (Turdus merula).
Rästas on eelkõige huvitatud kojas leiduvast. Teo koda rästas ei söö. Selle jäänused jäävad rästaste korduvalt kasutatava (ka aastast-aastasse) alasi ümbrusesse.
Kojad aga pakuvad huvi paljudele ümbruskonna lindudele. Nimelt sisaldavad need 30 protsendi ulatuses kaltsiumit (Ca). Kaltsiumit vajab näiteks pesitsust alustav emaslind tugeva munakoore moodustamiseks (loe Eestis tehtud uuringute kohta siit).
Kui suured linnud, näiteks haned, tuvid ja kanalised, võivad kaltsiumi ammutada oma luudest, siis väikeste lindude kaltsiumivarud ei ole selleks piisavad. Tavatoidust saavad nad küll kuni 25 protsenti vajalikust kogusest, kuid samas leidub paljudes seemnetes kaltsiumi toidust omastamist pärssivaid happeid.
Nii otsivad linnud varakevadel aktiivselt kaltsiumiallikaid. Emaslind vajab muna moodustamiseks 10–15 korda rohkem kaltsiumi kui sama suurusega tiine imetaja. Ka linnupoja kaltsiumivajadus kasvab pesasolekuperioodil ligikaudu sada korda. Seepärast annab vanalind ka poegadele väikeseid kojatükke.
Nii võib näha linde telliste vahelt mörti nokkimas. Ka metsateel leiduvas kruusas on kaltsiumirohkeid objekte. Siiski on teod varakevadel ühed olulisimad kaltsiumiallikad.
Väikeste tigude kodasid suudavad väikesed värvulised purustada (või neelata tervelt), kuid nende otsimiseks kulub palju aega. Seepärast on suured teod, näiteks kiritigu (Arianta arbustorum), salu-vööttigu (Cepaea nemoralis) ja võsa-vööttigu (Cepaea hortensis) väärtuslikumad ning paljud linnud külastavad laulurästa alaseid ja nokivad sealt kojatükke.
Seitsme aasta jooksul Lääne-Poolas laulurästaste alaseid külastavaid linde jälgides said ornitoloogid teada, et alasite ümbrus on oluline paljudele lindudele. Kokku käis sealt kojatükke nokkimas 54 erinevat linnuliiki 2470 korral, valdavalt värvulised; sagedamini rohevint (Carduelis chloris), kanepilind (Carduelis cannabina), musträstas, hallrästas (Turdus pilaris), talvike (Emberiza cirinella), metsvint (Fringilla coelebs), punaselg-õgija (Lanius collurio), rasvatihane (Parus major), kuid ka näiteks rähnid, kiivitaja (Vanellus vanellus), nurmkana (Perdix perdix) ja faasan (Phasianus colchicus).
Munemiseelsel ajal külastasid linnud alaseid oluliselt sagedamini kui munemise ja poegade toitmise ajal. Kuna emaslindude kaltsiumivajadus on oluliselt suurem, siis on ka loogiline, et munemise eel kohati emaslinde isastest oluliselt sagedamini. Isased külastasid alaseid kõige sagedamini ajal, mil emastel oli käsil munemine, ning ka poegade toitmise ajal, et kojatükke tõenäoliselt poegadele viia. Seega võib arvata, et laulurästas soodustab tigude kodasid purustades mitmete teiste linnuliikide pesitsemist.
Võimalik, et söödud kojatükkidel on linnu toitumises ka mitmeid teisi rolle. Need võivad näiteks toimida gastroliitidena, mis jahvatavad toitu peenemaks ja aitavad mineraale paremini omastada, seedimist kiirendada, soolestiku mikrofloora arengut soodustada ning parasiitide arengut pärssida või näljatunnet leevendada. Kuid kuna paljud liigid kasutavad rästa alaseid just enne munemist, on ilmselt eelkõige tegu kaltsiumipuuduse ennetamisega.
Loe rohkem Linnuvaatleja teadusuudiseid siit.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
