Linnalind sööb tihti seda, mida leiab: olgu toidukraam pärit prügikastist, toidumajast või tänavakohvikus istuva turisti taldrikust. Paraku ei saa ta sellest piisavalt vitamiine ja vajalikke toitaineid.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi linnuökoloogi Marko Mägi sõnul soosivad aastaringne toiduküllus, sobilikud pesapaigad ja väiksem kisklus linnas elavate lindude hõlpsamat kohanemist ning aeglast elutempot.
Linnalind sööb sageli seda, mida inimene talle toidumajja, tänavale prügikasti jätab. Aga ei ütle ära ka friikartulitest välikohviku külastaja taldrikult, kirjutab Mägi Linnuvaatlejas.
Linnatoidu kehv kvaliteet
Sellises nn tänavatoidus on ohtralt energiat, kuid sellest saadav vitamiinide ja mikrotoitainete hulk ei kata linnu vajadust. Kuna linnaloomal on reeglina looduses elavast liigikaaslasest vähem järglasi, on levinud arvamus, et põhjuseks on just linnatoidu kehv kvaliteet, mis võib kahjustada tervist (suurendada nakatumisriski) või muuta käitumist. Kuid kas linnud on ka tegelikult linnas toidu tõttu kiduvad?
Esmane eksperimentaalne tõend, et viletsa toidu hüpotees peab paika, saadi Ungaris, kui uuriti Veszpremi linna parkides, kalmistutel, ülikoolilinnakus ning linnalähedases metsas pesitsevaid rasvatihaseid.
Poegade toitmise ajal kinnitati pesakastile söötur jahuussidega, mille hulk kattis pesakonna päevasest energiavajadusest 40–50 protsenti. Seejärel filmiti poegade toitmist ja usside söömist ning võrreldi linnas ja metsas sirgunud rasvatihase poegi.
Toidu leidmisega vanalindudel muresid ei olnud – sõltumata asukohast ja lisatoidu olemasolust või puudumisest toideti poegi kõikjal sama sageli. Ootuspäraselt moodustasid aga ussid lisatoitu saanud rasvatihaste toidust märkimisväärse osa – linnas 81,1, metsas 75,3 protsenti.
Metsas toitu piisavalt
Poegade põhjal võib väita, et linnas elavate rasvatihaste viletsam pesitsus oli põhjustatud eelkõige sobiliku toidu puudusest, sest metsas looduslikku toitu söönud pojad olid linnatoidul olnud poegadest oluliselt suuremad ja edukamad (ellujäämus vastavalt 95 vs 58 protsenti). Linnas usse lisaks saanud (ellujäämus 88 protsenti) ja metsas loodusest leituga toidetud pojad ei erinenud oluliselt teineteisest kasvus ega edukuselt.
Metsas on putuktoidulisel linnul sobivat toitu piisavalt ja see ei piira sigimist, sest seal ei erinenud oluliselt usse saanute (ellujäämus sada protsenti) ja looduslikul toidul olnud poegade kasv ja ellujäämus. Kuid linnas siiski napib kvaliteetset toitu, sest need pojad, kes olid saanud usse, olid olulisemalt suuremad ja edukamad tavapärasel linnatoidul olnud poegadest.
Puud päästavad
Seega pingutab linna rasvatihane poegade kasvatamisel sama palju kui metsas elav liigikaaslane, kuid linnas on siiski vähem kvaliteetset toitu. Põhjus võib olla linna saastatuses, kuid ka kesises taimestikus, mistõttu on linnas vähe linnule toiduks sobivaid putukaid.
Arvutuste kohaselt peaks linna ja metsa rasvatihase pesitsustulemuse võrdsustumiseks kasvama Veszpremis putukate arvukus 2,5 korda (metsas on röövikute asustustihedus kaheksa korda suurem kui linnas).
Siinkohal saab appi tulla inimene, kes väärtustab näiteks puudega parke ja alleesid ning pöörab tähelepanu kõrghaljastuse olulisusele – just puud on pesitsusperioodil putuktoiduliste lindude jahimaa.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
