Sisuturundus

Ilge pettus turul: kodumaise õuna äratundmine võltsingute hulgast nõuab tõsist analüüsi

Arvad, et haukad armastatud õunasorti Liivi kuldrenett või Tellissaar nagu sildil kirjas, kuid tegelikult võib see õun olla kasvanud välismaal, on hoopis muud sorti ja kannab hoopis teist nime ja lisaks võib olla töödeldud taimekaitsevahenditega, mida Eesti õunad ei tohiks sisaldada.

“Nii turul kui kaupluses peab olema toiduaine juures päritolumaa märgitud, ka õuna õige sordinimi ja kategooria,” sõnab Lauri Kasvand, Halika Õunatalu tegevjuht. “Seda sisseostu paberit tasub müüjalt ka turul näha küsida.” 

Kasvandil endal on olnud kombeks vale sordinimega Eesti õunte müügilettidest pilte teha. Nii tundub, et mõne ühise sordinime alla kokku sattunud õunad on nagu sead ja käod, erinevad.

Milline on kõige menukama nimega õunasort?

Kuna õunasorte teatakse Eestis vähe – pigem viit–kuut erinevat, siis sageli läheb turumüüjal käiku silt menukama sordi nimega. Näiteks on Tallinna turgudel menukas Antonovka, mille raviomadusi ja c-vitamiinisisaldust kiidetakse, aga paljud õunad pole seda nägugi. “See õuna sildivahetus võib käia väga kähku,” muigab Kasvand. 

Eesti inimene eelistab tema sõnul kodumaist õuna. Kui vähegi võimalik, hangib ta seda oma koduaiast, sugulaste aedadest või poest. Säilitada seda veel üle talve väga hästi ei osata, aga õunamahla on kodus hakatud tegema palju ning seda ka müüma.

Vaatame numbreid – mitu õuna eestlane kuus sööb? 

Statistika ütleb, et Eestis jääb õunaaedu järjest vähemaks ja selles osas Lätiga võistelda on lootusetu. Kui Eestis kasvatatakse õunu–pirne 600–760 hektaril, siis Soomes oli neid 720 hektaril. Lätlastel aga lausa 3700 hektaril ehk viis korda suuremal alal! 

Läti ja Leedu õunad on ka järjest rohkem meie turgudele jõudnud. “Neid oli seal ka varem, aga päritolumaa polnud selgelt välja toodud,” sõnab Kasvand.

Kõige suurem õunte ja pirnide kasvataja on olnud Poola, kus neid kasvab ligi 200 000  hektaril. Poolale järgnevad Itaalia, Rumeenia ja Prantsusmaa.

Eestis tarbiti värskeid õunu ja pirne kokku mõni aasta tagasi 17 000 tonni, mis on aastas ligi 114 miljonit keskmise suurusega vilja. See tähendab, et üks inimene sõi 13 kg õunu või pirne aastas, mis teeb umbes 7 keskmise suurusega vilja kuus. 

Tarbitud viljadest oli siis aga vaid iga 11. kodumaist päritolu. See tähendab, et ära söödi kõigepealt 10 suvalist päritolu frukti ja magustoiduks peale 1 Eestimaine puuvili.

Kas tahate Kaimot või Sputnikut?

“Vahel võib eelarve lõhki minna maheõuna või eesti õuna valides, siis juba võetaksegi järgmisena importõun ja vaadatakse soodsamat,” ütleb õunakasvataja.

Eesti õuna odava importõunaga ei saaks ega tohiks segi ajada. Tööstuslikult seda  maitset ja lõhna, mida kodu lähedal jaheda ilma järel korjamise hetkel saab, ei saavuta. “Eesti õunad võivad olla küll veidi väiksemad kui pirakad importõunad, aga neis on vähem lämmastikku ja vett,” leiavad õunakasvatajad.

Kodumaise head sorti õuna kilo maksab turul alates 1–2 kuni 3,50 euroni ning võib küündida eksklusiivsete ladvaõunte kinkekomplektide puhul 10 euroni kilo eest. 

Õunakasvatajate sõnul küsitakse ikka ilusaid, suuri ja punaseid õunu. Parimal juhul teatakse paari-kolme õunasordi nime ega osata ka neil eriti vahet teha.

Mis sordid on näiteks Kikitriinu, Kaimo ja Sputnik? Või mida arvata Balti Jaama turul taluõunana müügil olevast Eesti katsetamisjärgust sortidest nagu A68 ja A70?  

“Kõige rohkem tahetakse ikka ilusaid suuri magusaid ja punaseid õunu,” ütleb Piia Tiigemäe Rebase talust Järvamaalt, kes müüb õunu laatadel, Tapa turul ja Keskturul ning tuleb kauplema ka Arsenali keskuse õunafestivalile. Ta ütleb, et õunasortide osas on inimeste maitse suhteliselt konservatiivne.

Populaarsemad on need, mida pikka aega vanaemade ajast kasvatatud: suveõuntest Valge klaar, Krügeri tuviõun, Suislepp, hilisematest sügise- ja talveõuntest Kuldrenett, Tiina ja Talvenauding.

“Laatadel ja turgudel käies tutvustame uusi sorte, anname proovida ja nii tulevad ka uued sordid selleks, et jääda. Näiteks Kaari, Kaimo ja Virve on tulnud, et jääda,” ütleb Tiigemäe. 

Ta õpetab tarbijaid müüjaga suhtlema. Küsige maitsta. Vaadake, kas müüja oskab seletada, mis sobib koogiks ja mis moosiks. Kui ei oska, siis ostke järgmise müüja käest, sest ebaadekvaatne müüja võib olla indikatsiooniks importkauba turustamisest. 

Õuna maitsmisel pange tähele, et välismaa õun on hoopis teistsugune: paksu koorega ja näeb välja töödeldud. 

Ega see tarkus kõik hiljaks ei ole jäänud?

Enamik selleaastaseid Eesti õunu on alles korjamata, sest sügis- ja talveõunte aeg on oktoober-november. 

“Ei ole hea õunaaasta,” sõnab Tiigemäe. Ta täpsustab, et õunad puus on alles. Mõni Valge klaar pole veel lõpetanud, mõni taliõun on juba valmis, teisi saab korjata siis kui temperatuurid madalamad. Sügisõunade jaoks on varsti aeg küps. 

Varem ei jaksanud Eesti õunakasvatajad Poola õunaga rinda pista ei hinnas, kvaliteedis ega müügivõimalustes. “Eesti õuna otsitakse ja tahetakse,” ütlevad õunakasvatajad, kes enam ainult pelgalt missioonitundest õunakasvatusega ei tegele.

Õunakasvatajad suunavad, et kui on plaan õunu üle talve hoida, siis tasub need ära korjata puu otsast, mitte maast ja leida jahe ruum, kelder või kuur, kus on temperatuur umbes 10 kraadi. Kui õun mulla ja maaga kokku ei puutu, defekte ei ole ja hoiuruum on jahe ning ühtlase temperatuuriga, seisab see kevadeni küll. 

Eestis on Eesti õuna- ja pirnisaagiks keskmiselt ligi 2000 tonni vilju, millest on kolmandik kuni pool mahetootmises. Samas on viimastel aastakümnetel õunakasvatus koduaedades pidevalt vähenenud eriti just põllumajanduslikes majapidamisest.

Millised võiks olla maitsvad sügisõunad?

1. Liivi kuldrenett

2. Sügisdessert

3. Kaja

4. Krista

5. Tiina

6. Liivika

7. Kikitriinu

8. Krista

9 . Lembitu

10 Krameri tuviõun 

11. Treboux ehk Pärnu tuviõun

12. Kaari

Artikli valmimist toetas Loodusvägi.

Märksõnad: , , ,

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.