Kuhu panna linnas jalutades tühjaks saanud pudel, millel küljel panditaara märk? Nagu mitmetes Euroopa suurlinnades, on sellest aastast Tartus kaks panditaara riiulit, mis on kinnitatud avalike prügikastide külge ja on mõeldud tühjade pudelite kogumiseks. Just sellise lahenduse tõi linnaruumi ettevõte nimega TaaraBox.
Ettevõtmise taga seisavad kolm hakkajat noort – Ronja Ansmann, Karl-Robert Kuusk ja Hanna Marleen Kits. Idee TaaraBoxi loomiseks tuli Ronjalt, kes gümnaasiumis ülesandeks saanud linnaruumi teemalises essees arutles selle üle, et Euroopa linnades on taarariiulid tänavatel harilik vaatepilt, kuid Eestis mitte. Miks selline lihtne ja loogiline lahendus meie linnadesse jõudnud pole?
Roheideed sõpradele tutvustades käis läbi mõte, et ehk viiks koos idee ise ellu. Nagu soovitult jäi neile paar päeva hiljem silma Negavati rohekiirendi kuulutus, kuhu oodati kandideerima roheideid, mis aitavad maailma paremaks muuta. Linnadesse taarariiulite paigaldamise ideel läks tihedas konkurentsis hästi ja aprillikuus jõudis TaaraBox kümne parima tiimi hulka.
Prügikasti sattunud pandimärgisega pudel on äravisatud raha
Statistika näitab, et kõik pandipakendid ei jõua tagasi ringlusesse, taaraautomaatidesse tagastatakse üheksa pudelit kümnest. Osa neist satuvad välismaale, mõnd pudelit täidetakse enne tagastamist mitu korda ja päris mitmed pudelid visatakse lihtsalt prügikasti, heal juhul pakendijäätmete hulka.
“Kui linnas liikudes on võimalik panna tühjaks saanud pudel taarariiulisse, on tõenäosus palju suurem, et see pudel jõuab hiljem taaraautomaati,” leiab Karl-Robert Kuusk. Nii aitab idee ressursse kokku hoida, panustab ringmajandusse ja nügib inimesi keskkonnahoidlikult käituma, tuletades meelde, et panditaara ei käi prügikasti. Taarariiulil on ka sotsiaalne mõju, sest linnades on inimesi, kes koguvad pudeleid selleks, et ellu jääda ja väikest elatist teenida. TaaraBoxi lahendus aitab taara korjamise teha puhtamaks, et keegi ei peaks pudeli kättesaamiseks prügikastis õngitsema.
Negavati rohekiirendis said kõik kümme tiimi oma idee testimiseks 1000 eurot arendusraha – kindel oli see, et finaalvõistluseks tuli TaaraBoxi ideed reaalselt testida ja oli aeg leida omavalitsus, kellega koostööd teha. Tartu linn oli idee osas toetav, nii katsetasid noored esmalt prototüübina posti külge kinnitatud plastmassist õllekasti, kuhu sai tühje pudeleid panna, et näha, kas inimesed üldse sellise lahenduse vastu võtavad.
Lihtne lahendus toimis ja nii arendasid noored valmis juba püsivamad taarariiulid, mis on valmistatud metallist ja mida saab ilma auke puurimata avalike prügikastide külge kinnitada. Hetkel on Tartus kaks taarariiulit – üks asub Küüni tänaval ja teine Pirogovi platsil. Pudeleid taarariiulis tihtipeale näha polegi, sest need korjatakse sealt välgukiirusel ära.
Negavati rohekiirendi andis tuule tiibadesse
Pingutused tasusid end ära ja juuni algul toimunud Negavati finaalis saavutas TaaraBoxi idee II koha. Auhinnalise kohaga tuli kaasa 5000-eurone rahaline preemia oma idee elluviimiseks.Auhinnaraha eest on tiimil plaanis töötada välja prototüüpe ja paigaldada võimalikult palju uusi taarariiuleid. Näiteks möödunud suvel toimunud Autovabaduse puiesteel olid püsti lausa kümme taarariiulit, mida võib edaspidigi Tartu suurematel üritustel näha.
Hanna Marleen Kitse sõnul on neil võimekus toota taarariiuleid igasuguse kujuga prügikastidele ja töötada välja uusi prototüüpe. “Eesmärk on laieneda üle Eesti, et igas linnas oleks oma TaaraBox.” Järgmisena paigaldatakse taarariiulid Kohtla-Järvele, aga koostöösoove on tulnud ka teistelt omavalitsustelt üle Eesti.
Kuna TaaraBox on lahendus, mis panustab linnaruumi korrashoidu ja seda saavad kasutada kõik linna- või vallaelanikud, esitati idee paigaldada linna rohkem taarariiuleid ka Tartu kaasavasse eelarvesse. Oktoobrikuus toimunud avalikul hääletusel sai TaaraBoxi idee 770 tartlase heakskiitva hääle ja neljanda koha. “Kuigi meie idee ei võitnud, siis näitab suur toetajate arv, et inimestele on selline lahendus meeltmööda,” rõõmustas Hanna Marleen.
Sihikindlus ja hea ajaplaneerimine viib tulemusteni
Õpingute kõrvalt ettevõtte vedamine nõuab head ajaplaneerimisoskust ja kuna Negavati kiirendiprogramm oli intensiivne, siis tuli pidevalt tegutseda. Ronja ja Karl-Robert õpivad riigiteadusi Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis ning Hanna Marleen õpib keskkonnaplaneerimist ja maastikukujundust Eesti Maaülikoolis.
Hanna Marleeni sõnul andis Negavati kiirendi idee elluviimiseks motivatsiooni ja vajalikud oskused. “Kui me poleks oma ideed veebruaris teele pannud, siis poleks täna ka TaaraBoxi. Negavatis osalemine andis hea stardiplatvormi ja aitas meil tegemistega reel püsida.” Karl-Robert rõhutab, et lisaks programmis osalemisele on oma ettevõtte ülesehitamiseks vaja hulga tahtejõudu ja indu. “Väga oluline on ka hea suhtlemisoskus, sest pelgalt heast ideest ei piisa, seda peab oskama ka teistele tutvustada ja maha müüa.”
Teistel noortel, kel südames tuksumas mõni maailmamuutev roheidee, soovitab Karl-Robert tegutseda: “Kui sul on vaja oma idee elluviimiseks kellegagi ühendust võtta, siis ei ole mõtet mitte kedagi ega midagi midagi karta. Räägi oma lugu ära, kui läheb hästi, siis oled sammu kaugemal. Kui ei lähe, siis mis saab hullemaks minna? Eitavat vastust ei ole mõtet karta, proovid aina edasi.”
Artikli autor: Elise Teemus (Keskkonnainvesteeringute Keskus)
