Ärge tulge rääkima, et teie kraanikausialune prügikast ei haise. See on biojäätmete kogumise kõige ebameeldivam osa. Olen kaks nädalat katsetanud üht moodust, kuidas sellest haisust lahti saada. Edukalt. 

Kastile võib kaane peale panna, aga kui urnis on parasjagu palju kiiresti riknevat kraami, hakkab pihta käärimisprotsess. Suvel-sügisel on äädikakärbsed, millest lahtisaamine on peaaegu võimatu, sest nad paljunevad väga kiiresti. 

Üks variant on see, et biojäätmeid tuleb lihtsalt võimalikult sagedasti välja viia. Isegi, kui prügiämber ei ole veel täis. Lollikindel moodus on kasutada tavapärasest väiksemat prügikasti – see saab ruttu täis ja sul ei jäägi muud üle, kui see tühjendada. Mõlemad variandid võivad ju teoorias töötada, aga elu on näidanud, et pigem lükkad prügiämbri väljaviimist aina edasi ja surud sinna aina uut kraami peale. Kuni enam ei mahu või enam ei suuda haisu taluda.