Ühe lüpsilehma aastasest sõnnikukogusest saab toota 200 kilo rohegaasi, millega saab sõita kuni 5000 kilomeetrit. Aga kuna biometaani ei saa lehmalt nii lihtsalt kui piima, teeme energiaettevõtte Alexela ja investeerimisettevõtte Infortari loodud ettevõtte Eesti Biogaasi juhi Kristjan Stroomi abiga puust ja punaseks, kuidas see protsess käib ja mida läheb vaja, et kodumaist rohekütust toota. Kui palju biometaani Eestis on, kes ja milleks seda kasutab ning mis imelikul põhjusel pole Tallinna rohelised bussid tegelikult üldse nii rohelised, kui väljast paistab?
Aga enne kui saame minna C ja D juurde, teeme selgeks A ja B. Ehk siis mis üldse on biogaas ja miks seda vahel biometaaniks kutsutakse. Või siis polegi need päris üks ja sama asi?
Biogaas on kääritamise teel saadud gaasiline kütus, mis koosneb suuremas osas metaanist ja CO2-st. Looduses tekib biogaasi soodes ja rabades, spetsiaalseid kääriteid kasutades saab seda aga sõnnikust, reoveest ja kõiksugu biolagunevatest jäätmetest. Biogaasi kütteväärtus sõltub metaani sisaldusest – mida rohkem metaani, seda suurem kütteväärtus.
Kui räägitakse biometaanist, mõeldakse puhastatud biogaasi. See sisaldab metaani lausa 96–99 protsendi ulatuses ning on seetõttu sarnase kütteväärtusega nagu maagaas. Biometaani saab kasutada kõikjal, kus täna kasutatakse maagaasi. Eestis läheb see kõik transpordisektorisse: bussidele, veoettevõtetele, taksodele, eratarbijatele.
Iga päev 15 rekatäit sõnnikut ja läga
Täna on Eesti Biogaasil kolm tootmisüksust (Oisu, Vinni ja Ilmatsalu jaamad), kus toodetakse eeskätt põllumajandusjääkidest – tahkest ja vedelast sõnnikust ehk lägast ja silojääkidest – biogaasi.
Kõigepealt kogutakse toore Eesti pealt partnerite abiga kokku. “Kogu toore tuleb Eestist, põhiline osa põllumajandustootjatelt,” ütleb Eesti Biogaasi juht. Kõige suurem on sõnniku ja eriti vedelsõnniku osakaal, aga Stroomi sõnul sobib põhimõtteliselt kõik, mis on taimset päritolu ja biolagunev. “Nende asjade ühine nimetaja on, et kuskil mujal neid enam kasutada ei saa. Kellegi jaoks on need jäägid või jäätmed, aga meie jaoks toore,” räägib ta.
Kui toore on kokku kogutud, algab kääritusprotsess. Sõltuvalt jaamast läheb iga päev käiku keskeltläbi 15 rekatäit tooret. Kääriteid töötab igas jaamas korraga kolm või neli. “Meil on tahke toitmine, kus on silod ja muud tahked jäätmed, ja vedeltoitmine, kus on vedelsõnnik. Tooraine läheb kahest sisendist käärititesse, kus algab anaeroobne kääritamine. Seal on hapnikuvaene keskkond, kus temperatuur on ca 40 kraadi, et kääriti sees oleval bakteril oleks hea toorainet lagundada. See protsess kestab keskeltläbi 30–40 päeva. Selle aja jooksul eraldatakse toormest n-ö toores biogaas, mis läheb veel eraldi töötlemisele,” selgitab Stroom.
Kuna toores biogaas ei ole veel maagaasi kvaliteediga, tuleb selles tõsta metaani osakaalu. “Selleks puhastame selle oma puhastuskompleksis ära. Lõppkokkuvõttes saame maagaasi kvaliteedile vastava kodumaise rohekütuse, mis läheb kas maagaasivõrku või otse kliendile,” räägib Eesti Biogaasi juht.
95 protsenti sõnnikust jääb kasutamata, kuna plaani pole
Täna moodustab biometaani tootmine ca viis protsenti Eesti maagaasitarbimisest. “See ei ole väike number, aga kindlasti töötame selle nimel, et viie aasta pärast võiks see protsent olla 20,” sõnab Stroom.
Eesti biogaasi assotsiatsiooni kodulehelt leiab, et kohaliku taastuvkütuse biometaani potentsiaali on hinnatud tervelt 450 miljoni normaalkuupmeetrini, mida on rohkem kui pool viimaste aastate maagaasi tarbimisest Eestis. “Täna käitleme meie oma jaamades ära ainult 4–5 protsenti Eesti lägast ja sõnnikust,” nõustub Stroom, et potentsiaali jagub kordades rohkemaks.
Mis siis biokütuse tootmist pidurdab? Kuni Eesti lehmad sõnnikut annavad, ei tohiks ju ka biometaanijaamades tööst puudust tulla. “Selle taha, et meil tooret ei jätkuks, kindlasti midagi ei jää. Täna töötab Eestis põllumajanduslikul toormel viis jaama, aga neid võiks rahulikult olla 20 või 25,” sõnab Stroom. Küll aga on tema sõnul puudu riigipoolsest vaatest – lihtsalt öeldes ei tea ettevõtjad, mida riik sellest sektorist tahab. “Kui oleksid kindlad eesmärgid, oleks ka turuosalistel lihtsam nende poole püüelda. Praegu on biometaani vaja, aga mis siis, kui ühel hetkel valitsus muutub ja öeldakse, et noh, poisid, nüüd tehke midagi muud,” ütleb Eesti Biogaasi juht.
Näiteks sõidavad täna kodumaise rohekütuse peal mitmed linna- ja maakonnabussid (Tartus, Pärnus, Rakveres ja osaliselt Tallinnas), aga mis saab 5–7 aasta pärast, kui need lepingud lõpevad, ei tea keegi. Kuni turule ei saabu pikaajalist stabiilsust, ei söandata ka uusi projekte ette võtta. “Kui me biogaasijaamu teeme, arvestame tasuvusajaga umbes kümme või viisteist aastat. Pikaajalised investeeringud nõuavad pikaajalist kindlust,” sõnab Stroom.
Otsustamatus tekitab olukorra, kus nõudlust on rohkem kui pakkumist ja potentsiaal, millest võidaksid nii ettevõtjad, põllumehed kui ka loodus, jääb kasutamata. Lihtne näide: mõne aasta eest hankis Tallinn sada uut gaasibussi, mis pidid sõitma hakkama Eestis toodetud biometaani peal. Küllap on enamik tallinlasi “Roheline väljast ja seest” kirjadega busse oma silmaga tänaval näinud. Siis aga avastati, et plaan jääb poolikuks sel lihtsal põhjusel, et Eestis ei toodetagi nii palju biometaani, et kõik Tallinna gaasibussid saaksid sellega sõita. Nii vuravad rohelised bussid fossiilse maagaasi peal edasi.
Niisiis on küsimus nõudluses. “Tänases seisus on biometaani kindlasti pigem puudu, aga milles me ei ole nii kindlad, on see, milline on nõudlus viie või seitsme aasta pärast,” võtab Stroom ettevõtjate mure kokku.
Kõik võidavad
Poole sõnaga sai mainitud, et rohekütusest võidavad ka Eesti põllumehed. Ja mitte ainult seeläbi, et saavad oma sõnnikut biometaanijaamadesse toormeks anda. Nimelt tekib kääritusprotsessis tahke mass, mida nimetatakse kääritusjäägiks või digestaadiks. Nüüd on rollid vastupidi – kui kütusetootja jaoks on tegu jäägiga, millega pole midagi peale hakata, siis põllumehe jaoks on see väärt kraam. Lihtsalt öeldes lüüakse biometaani tootmisega kaks kärbest ühe hoobiga: loomasõnnikust võetakse metaan välja ja põllumehele viiakse puhas väetis tagasi, kus väärtuslikud ained kenasti alles. Metaan aga surutakse kokku ja müüakse transpordikütusena.
Loodus võidab ka. Kui loomasõnnikut kasutada põldude väetamiseks selliselt, et metaan ei ole sellest eelnevalt välja võetud, siis see on põllumajandusega seotud suur keskkonnaprobleem, sest gaasiline kütus läheb otsejoones atmosfääri. See on põllumajandusjäätmete suurim probleem globaalselt, mitte üksnes tillukeses Eestis.
Üks asi on meil siiski klaarimata – kas biogaasijaama saab huugama panna ka oma kodus? Üldiselt pole sel erilist mõtet, kuna esiteks ei teki üheski kodumajapidamises piisavalt jäätmeid. “Mida kodumajapidamistes on võimalik teha, on oma toiduainetööstuse jäätmeid biolagundada biokompostris ja nii toota mulda või väetist aiamaale,” soovitab Stroom.
Küll aga saab biojäätmeid, sõnnikut või silojääke biogaasijaamadesse ära anda.
