Teame kõik, et fossiilsed kütused ja materjalid ei ole enam parketikõlbulikud ning meie elanikkonna eesmärgiks on vähendada fossiilide kasutamist ja minna üle loodussõbralikele materjalidele. Nagu katseklaasis läbib muutust Eestis ka Kohtla-Järve piirkond, mille alustalaks on rohkem kui sajandi jagu olnud põlevkivitööstus. Nüüd on kohalikul tööstuse lipulaeval VKG-l eesmärgiks leevendada üleminekut põlevkivitööstuselt ja ehitada piirkonda kaasaegne biotootmine. Kui keeruline rohepööre päriselt on? Kohtla-Järve näitel näeme selle ära.

Mida päriselt tähendab “roheline”

Tänapäeva ühiskond tarbib palju ja on mugavustega harjunud. Ilmselt ei leia ka ükskõik kui õilis muutus toetajaid, kui sellega kaasneb majanduse ja elukvaliteedi langus. Seega, rohelise ülemineku eesmärgiks on ideaalis pakkuda sama elutaset, kuid uute, loodussõbralike vahendite arvel.

Siin saab abiks olla tehnoloogia ja nutikus, sest tegelikult saavad ju keskkonda paremini hoida vaid tehniliselt arenenud riigid, nutikad tööstused ja efektiivne taastuvressursi kasutus.

“Vaadake Rootsi ja Soome poole: kui hästi need ühiskonnad suudavad oma loodust hoida ja arendada kõrgtehnoloogilist tööstust. Seal on kümneid erinevaid biotootmisi, mis loovad oma riigi ja maailma tarbeks puidupõhiseid pabertooteid, pakendeid, kangaid, plastikut, aga isegi kütust ja ravimeid,” tutvustab teemat pikaaegne VKG tehnikadirektor ja juhatuse aseesimees Meelis Eldermann. 

Tema sõnul saab fossiilipõhiste materjalide asemel valmistada ka puidupolümeeridest ja neist lagundatud algmaterjalidest praktiliselt kõiki kaasaegseid tooteid.

“Puit saab täna pakkuda asendust fossiilidele, küsimus on vaid selles, kui julged me oleme oma eesmärgi tagaajamisel. Sest kaasaegne tööstus on loodussõbralik ja hooliv. See väärtus, mida me saame oma puidust luua, on väga lai ja mida nutikam ja jõukam on ühiskond, seda paremini jõuab ta ka loodust hoida,” lisab Eldermann.

Huvitav fakt: Tselluloos on loodusliku polümeerina levinuim “ehitusmaterjal”, ta on iga taimse raku koostisosa.

VKG veendumuseks on, et kui sajandi tagasi õpiti põlevkivist välja võluma ka kõige peenemaid kemikaale ning sellest toodeti sortimenti alates kütteõlidest kuni juuksevärvideni välja, siis täna on aeg toetada biopõhist tootmist. Kunagi oli Eesti Vabariigis ka see teadmine olemas, kuid erinevalt põlevkivist oli see aastatega hääbunud. Nüüd on aeg kunagised teadmised taastada. Ja nii asus VKG plaanima Lüganusele oma biotootmise tootmiskompleksi.

Kas puit on lahendus?

Eks meie planeedil on püsima jäämiseks väljakutseid palju … ja peamised neist asuvad energeetika ja erainimese tarbimismustrite muutmise valdkonnas. Oleme palju kuulnud pakenditest ja plastikutest, oma negatiivne mõju on ka moetööstusel, kus kasutatakse peamiselt fossiilipõhiseid sünteetilisi kangaid, millest pesemisel eraldub keskkonda kahjulikku mikroplasti.

Juba täna me teame, et loetud probleemide lahendamiseks saab kasutada puitu. Ja VKG projekt saab pakkuda lahendust just tekstiilide ja pakendite valdkonnas ning seda vähemalt meie riigi ja kogu Baltikumi piirkonna tasemel.

Huvitav fakt: Paber- ja kartongpakendid on looduslikest polümeeridest võimaldades paljudes kasutusalades naftapõhiste plastikpakendite kiiret asendust. Tselluloosist toodetud biokilede ja -plastikute arendus võimaldab üleminekut keskkonnasõbralikele materjalidele. Ainuüksi pakkepaberite turg ületab 2024. aastal 1 triljoni USD piiri.

“Plaanitavas tootmiskompleksis hakatakse tootma toorainet hügieeni-, paberi- ja pakenditööstusele, aga ka kangatööstusele asendamaks sünteetilisi kangaid. Kui arendada tehnoloogiat edasi, siis saame hilisemas etapis Lüganusel toota isegi tekstiilkiudu või bioplastikut. Muide, bioplasti tehnoloogiat arendab TalTechi professor Andres Krumme, kellele oleme tööstuspartneriks,” räägib kompleksi järeltöötlemise perspektiivist VKG biotootmise arendusjuht, insener Lauri Raid.

Tema sõnul võidab loodus tehase loomisest lausa mitmekordselt: ühelt poolt valmistame Eestis puidupõhiseid tooteid, kuhu on “lukustatud” süsinik. Teisalt vähendame transpordist õhku paiskuvat lisaheidet, sest vähendame toorme ja pooltoodete transpordimahtu – saame toota endale vajalikke tooteid ise kohapeal.

Ja see on vaid looduslik võit. Majanduslikest hüvedest rääkides looks tehas Ida-Virumaale 1250 hästitasustatud töökohta ja panustaks iga-aastaselt riigieelarvesse 250 miljonit eurot. Ka see on oluline, sest nagu eespool öeldud: vaid arenenud ja tugev ühiskond jõuab hoolitseda looduse heaolu eest. Majandus ja loodushoid käivad käsikäes.

Vajadus on, lahendus on, miks me ei liigu?

Tänases Eestis on VKG projekti osas justkui kõik üksmeelel: nõus on teadlased, et Eesti puitu saab targemalt kasutada, nõus on poliitikud, sest eelarve vajab täitmist ja Ida-Virumaa vajab tuge. Ka keskkonnakaitse eestvedajad on korduvalt rääkinud, et Eesti puit peab olema paremini väärindatud. Tehase poolt on ka kohalik kogukond, sest piirkond vajab tööd.

Ja siin tulevadki mängu rohepöörde tegelikud väljakutsed, sest ükski üleminek ei ole lihtne. “Suuremaks väljakutseks kompleksi juurutamisel on saada selgus ja kindlus tuleviku raiemahtude osas. Ehk kas Eesti kasutab ära võimaluse asendada fossiilseid tooraineid või hoopis piirab põhjendamatult puiduressursi kasutust,” toob Lauri Raid esile peamise väljakutse.

Tema sõnul on eelneva viie aasta keskmised raiemahud 11,6 mln m3 olnud turvaliselt alla majandatavate metsade juurdekasvu, mis üle 13,5 mln m3. “Lähtuvalt Eesti metsade vanusest soovitavad metsateadlased lähikümnendil raiemahte tõsta, mis tagaks ka metsade õigeaegse uuendamise. Olles töötanud aastaid metsatööstuses ja puutudes kokku metsateadusega ka igapäevaselt ma rohkem kui usun, et metsa hoidmine ja uuendamine on vajalik ning raiemahtude tuntav vähendamine tänastelt tasemetelt ei ole põhjendatud isegi metsa tervise, aga ka eestlaste töökohtade ja maksutulu seisukohalt,“ lisab Raid.

VKG tootmine on plaanitud üsna tagasihoidlikes mahtudes (infoks, EstFor’i projektist 30 protsenti väiksema mahuga), kuid siiski eeldab see raiemahtu vähemalt 10 mln m3 aastas, sest siis oleks vajatav paberipuidu ja puiduhakke saadavus veel mõistlik.

See väljakutse näitab hästi, et ka rohepööre vajab ressurssi, mille arvelt toimida. “Täna ei ole võimalik täita maksimaalselt kõiki eesmärke: hoida minimaalsel tasemel raiemahtu, arendada tööstuseid ja hoida majandust, mis on siiski iga ühiskonna alustala. Ka rohepööre vajab ressurssi ja toimivat ühiskonda. Seega on meie riigi otsus, kas suudame ühiskonnana teha õigeid, mitte lihtsaid valikuid või mitte,” võtab teema kokku VKG juhatuse aseesimees Meelis Eldermann.