Biomajandus

Kliimateadlane Annela Anger-Kraavi selgitab, kuidas võivad näiteks kartulivarred või puidust tooted meid kõige hullemast päästa

Doktor Annela Anger-Kraavi.Foto: erakogu/Krõõt Tarkmeel

Mida tähendab pooleteisekraadine temperatuuri tõus meile ja meie planeedile? Kas puude istutamine aitab vähendada süsinikujalajälge? Aga puidust toodete suurem kasutuselevõtt? Neile ja veel teistele küsimustele vastab kliimamuutuste uurija doktor Annela Anger-Kraavi.

Kuigi pilt, mille Anger-Kraavi maalib, ei ole just rõõmustav, on meil tema sõnul siiski lootust midagi ära teha. Intervjuus avaldab ta teadlasena oma mõtted selle kohta, milline tulevik meid ees ootab ja kuidas me oleme planeedi haigeks teinud. 

Teil on doktorikraad kliimamuutuste poliitika majanduslike ja keskkonna mõjude uurimises ja keskkonnapoliitika magistrikraad Cambridge’i ülikoolist, majandusteaduse bakalaureusekraad ning bioloogia bakalaureuse- ja magistrikraad. Teie kohta võib vist öelda, et olete ainus inimene Eestis, kes saab tegelikult aru, kas ja kuidas süsiniku numbrite tagaajamine kliimaprobleeme tegelikult lahendada aitab?

(Naerab) See on nüüd küll väga meelitav. Kas ma nüüd Eestis olen, see on omaette küsimus. Aga kliimaprobleem on oma olemusel hästi keeruline, sest seda ei ole näha ja seda ei saa ka katsuda. Sa näed seda probleemi alles siis, kui on olnud juba mingisugune tagajärg.

Aga kas nende süsiniku numbrite tagaajamine siis üldse aitab kliimaprobleeme lahendada? On sellest mingit tolku? 

Numbrite tagaajamisest tolku ei ole. Numbreid aetakse selleks taga, et aru saada, kas sel aastal on vähem või rohkem [süsinikku atmosfääris], kui eelmisel aastal. Numbrid ise ei tee midagi, teevad teod. Numbreid on meil vaja selleks, et saada aru, kas me liigume eesmärkide poole, või on meil hoopis vaja seada mingeid uusi eesmärke. 

Loeb, see, kui palju me võtame kaua aega maa all olnud süsinikku välja ja lisame seda atmosfääri. Atmosfääris on süsiniku kontsentratsioon hästi väike, aga sellest piisab, et hoida maakera soojas. Samuti on tegu globaalse probleemiga, õhku lisatud süsihappegaasi molekulid jagunevad enam-vähem ühtlaselt üle kogu maakera. Süsihappegaas ei ole ainus kasvuhoonegaas, mis atmosfääris on, kuid teiste kogus on veelgi väiksem. 

Süsihappegaas ja ka teised niinimetatud kasvuhoonegaasid (näiteks metaan, mis tekib lehma sõnniku lagunemisel) hoiavad maakera soojas, sest muidu oleks siin miinuskraadid. See aitab meil tegelikult elada ja loogika ütleb, et kui võtad maa all olnud süsiniku välja ja lisad seda õhku juurde, siis tekib ka juurde neid molekule, mis püüavad sooja kinni ja seda siis maa atmosfääri  tagasi kiirgavad. Kuna seda on õhus rohkem, siis soojendavad need ka maakera rohkem. See on see, millest me räägime. See ei ole käega katsutav. See on kliimasüsteemi soojendamine. 

Kui kliima süsteemi ühe kraadi võrra soojendada, siis hea näide on see sama üheaastane assistent (intervjueerijal oli taustal mängimas aastane laps – toim.) ja kui tema kehatemperatuur ühe kraadi võrra kõrgemale tõuseb, siis emal just väga hea meel ei ole. See on ju probleem. Meie organism on keeruline nagu kliimasüsteemgi. Ega see temperatuuritõus ei olegi põhiline probleem, mis haigusega kaasneb. See on rohkem haiguse olemasolu näitaja. 

Praegu oleme me [planeediga] teinud samamoodi, et me oleme selle keskmist temperatuuri tõstnud üle ühe kraadi ja sellest tulenevad ka kliimamuutused ja loodus on sassis. Seega võime planeeti võrrelda haige lapsega, kellel ei ole palavik ainuke, mis tekib. Ta on loid, tal on valus ja paha ning ta ei käitu nagu tavaliselt.  

Kui me haige lapse saame ravimitega terveks teha, siis mismoodi me oma planeeti ravime? Siin ilmselgelt paratsetamooli andmisest kasu ei ole? 

(Muigab) Seda võib ju proovida. Ma isegi ei kujuta ette, milline kogus [paratsetamooli] vaja oleks. Nali naljaks, sest tegu on ikka väga suure ja väga keerulise süsteemiga. Keerukuse poolest ei ole muidugi inimorganism vähem keeruline. 

Aga kuidas teha planeeti terveks, kui me oleme õhku soojust püüdvaid molekule lisanud? Üks võimalus on see, et lõpetame nende lisamise. See on ka esimene asi, mida me peaksime tegema. Näiteks, kui me põletame energia saamiseks põlevkivi, siis selle põlemisel tekib omakorda süsinikdioksiid, mida me lisame juurde. Kivisüsi, põlevkivi, nafta, maagaas on need fossiilsed kütused kus talletunud süsinikku me põletades atmosfääri paiskame. See tuleb ära lõpetada. 

See ongi põhiprobleem, et me lisame süsinikuringesse süsinikku, mis on väga pikalt ringlusest väljas olnud. See on see, mille pärast me mures oleme.

Lisaks sellele, süsteemil on oma inertsus ja kui me oleme seda juba ühe kraadi võrra soojendanud ja kasvuhoonegaaside hulk aina kasvab, siis see soojenemine tegelikult jätkub. Seda ei saa nii kiiresti pidurdada isegi siis, kui meil oleks mingi imenupp ja me lõpetaksime süsiniku põletamise kohe ja leiaksime mingi muu energiaallika. See inertsus kestab edasi ja ka soojenemine kestab edasi kuni 1,5 kraadini. Seda me enam pidurdada ei saa. 

Samas arendatakse tehnoloogiaid, et saaksime süsinikku õhust välja võtta. Üks võimalus on näiteks põletada biomassi. Hea näide on puidutööstuse jäägid või ka näiteks põllumajandusjäägid nagu kartulivarred, põhk või midagi muud orgaanilist. Peaasi, et see ei ole fossiilne orgaaniline materjal. 

See biomassi põlemise käigus tekkinud süsihappegaas tuleb siis kinni püüda ja muuta kas siis tahkeks või pressida kokku ja panna maa alla tallele. Kui seda aga tagasi tahkeks süsinikuks muuta, siis saab seda materjalides kasutada. 

Doktor Annela Anger-Kraavi on aktiivne kliimamuutuste poliitika läbirääkija.Foto: Kiara Worth

Ja nii oleks Maa päästetud? 

Need tehnoloogiad on tegelikult alles suhteliselt lapsekingades. Paljude nende kasutamisel tekib rohkem süsinikdioksiidi kui need ise suudavad praegu veel kinni püüda. Aga see kõik on arenemisjärgus. 

Teine probleem on [kokkupressitud süsihappegaasi] maa-alla vanadesse nafta- ja gaasimaardlatesse panekuga see, et kui see sinna panna, siis kes ütleb, et mõni väike maavärin ei või tekitada olukorda, kus süsinik pääseb maardlast välja. See ei pruugi isegi maavärin olla vaid piisab väga väikesest praost, mis võib tekkida, kust see gaas siis põgenema hakkab isegi kui ta on kokku surutud. Ka selle kallal käib tegelikult töö, et maa-aluste hoidlate seinad oleksid sellised, et need saaks paisuda ja vajadusel kokku tõmbuda nii, et gaas ei saaks põgeneda. 

Eestis tehakse tihti seda viga, kui räägitakse kliimamuutustest, siis sinna alla tahetakse panna kõik keskkonnaprobleemid. Sinna alla käib prügi mere ääres, prügi metsa all, õhusaastus, mikroplastik ja nii edasi. Tihtipeale tahetakse keskkonna- ja kliimateema teha üheks samaks asjaks. 

Tegelikult on aga kliimamuutused väga spetsiifiline kliimasüsteemiga seotud probleem, mitte prügi ja plastik. See on väga hoomamatu probleem, mida Eesti tingimustes veel väga ei tunne. See ei tähenda, et taimed ja loomad ei tunne seda. Inimene on nendega võrreldes palju kohanemisvõimelisem.  

Taimede puhul on ka selline lugu, et muinasjuttudes saavad nad jalad alla võtta, aga päriselus ei saa nad liikuda. See kannatamine on neil tegelikult juba alanud. 

Ja teiselt poolt võttes, siis tulevad lõuna poolt “külalised”, kes imestavad, et nüüd saab Eestis ka elada. Viimases IPCC (valitsustevaheline kliimapaneel – toim.) raportis oli ka välja toodud, et  praeguseks on  juba pooled taime- ja loomaliigid liikunud pooluste suunas või siis mägedes kõrgemale, kus on jahedam. See liikumine on eriti märgatav meredes, kus see on keskmiselt umbes 60 kilomeetrit. 

Aga mida teeb inimene? Meil on Eestis palavad suved ja mida siis ikka tehakse. Minnakse poodi ja ostetakse konditsioneer. See töötab elektriga, mis tuleb Narvast ja põlevkivist, siis läheb see kõik ju otsapidi sinna õhku tagasi ja võib muutust isegi võimendada, ajal kui me üritame muutustega kohaneda. 

Te mainiste ennist, et olenemata sellest, kui me lõpetaksime praegu kõik need tegevused, mis aitavad kliimasoojenemisele kaasa, siis temperatuur jätkab veel mingi aja jooksul kraadi-pooleteise võrra tõusmist. Mida see reaalselt suures pildis tähendab? 

IPCC avaldas 2018. aastal terve raporti selle kohta, mis siis juhtub, kui keskmine temperatuur tõuseb  pooleteise kraadi võrra ja mida teha, et soojenemine sellega piirduks. 

Seda, mida me praegu teeme, see peaks kuskil keskmiselt viima kolme kraadise soojenemiseni. See on aga ka juba varasemaga võrreldes muutunud, mis näitab, et me oleme juba midagi õigesti teinud. Varem prognoositi temperatuuritõusu 5-7 kraadi. 

Mida see aga reaalselt tähendab. Juba pooleteise kraadi juures tähendab see soojavee korallidele suurt kadu (90%). Enamus neist sureb. Sama saatus ootab külmavee koralle. Nende kohta teatakse veel suhteliselt vähe. Pikka aega oli laialt levinud arvamus, et külmas vees ei elagi koralle, aga elab ja nende olemasolust teadsid vaid vähesed teadlased ja kalamehed.  Nad ei ole lihtsalt nii ilusad ja värvilised kui soojavee korallid, aga nad on veel tundlikumad vee temperatuuri ja happesuse muutustele. 

See tähendab ka paljude liustike kadu. Eelmisel aastal oli mul suur õnn olla kaasas Eesti ekspeditsioonil Arktikasse Ida-Gröönimaal. Kurb oli näha, kuidas kaardi peal oli liustik, aga reaalselt seda enam seal ei olnud. See tähendab suure osa merejää kadu, mis on pöördumatu ja toob kaasa eluviisi muutuse nii jääkarudele kui ka Arktika jääl toimetama harjunud inuiitidele. Lisaks mägedes liustike kadu, mis tähendab paljudele liustike veest sõltuvatele inimestele, et neil on vähem vett. 

Juba praegu on osade taimede ja loomade mass-suremisi, mis on tingitud kõrgetest temperatuuri muutustest ja sademete režiimi muutustest. Ehk, kus enne sadas, seal nüüd ei saja või siis sajab sellist vihma, mis ei niisuta maad. Saame tunda rohkem kuumalaineid ja ka merekuumalaineid, mis on eriti ohtlikud. 

Me hakkame üha rohkem nägema liikide kadumisi. Ja ei tohi nii mõelda, et minu metsas oli enne keegi ja nüüd teda ei ole, et “oioi-paha-paha” ja sinna see jääb. Võib-olla tuleb mõelda, mis temaga juhtus, kuhu ta läks ja miks. 

Midagi head see ei tähenda. Praegu tuleb aina uusi teadmisi peale ja kahjuks on nii, et iga uus teadmine on eelmisest hullem.  

Tagasi see kliimasüsteem enam selleks ei lähe, mis ta oli. See tähendab, et paljude põlisrahvaste jaoks, kellel on väga suur traditsiooniliste teadmiste pagas selle kohta, millal istutada, külvata, on nüüd need asjad paigast ära. Kuna kliima on olnud pärast jääaega suhteliselt stabiilne, siis nad ka teavad ja oskavad märke lugeda, aga nüüd enam ei osata. 

Alles hiljuti oli Prantsusmaal suur rahetorm suurte kahjustustega ja see ei ole normaalne. Ma ei väida, et neid juhtumeid ei tuleks ette ilma kliimamuutusteta, aga kahjuks tuleb neid praegu ette üha sagedamini ja need on üha hullemad. Ja see on ka teaduse poolt tõestatud, et see on otseselt süsteemi sassilöömise mõju. 

Osa väikesaari näiteks Vaikses ookeanis jääb ka ilmselt vee alla, osad juba on jäänud. Sealt tuleb külad ümberasustada mujale. Pooleteise kraadine temperatuuri tõus on veel elatav, aga arvatakse, kui see tõuseb üle kahe kraadi, siis läheb elu väga keeruliseks, sest inimorganism ja loodus ei ole harjunud elama sellises temperatuuris. 

Elu muutub mingites piirkondades võimatuks, mis toob kaasa kliimarände. See on tegelikult juba praegu olemas, sest kui kuskil piirkonnas on pikk põud või selline temperatuur, mille käes ei ole võimalik olla ja enam ei ole midagi süüa, siis liigutakse piirkonda, kus saab elada. Sealt omakorda tekivad konfliktid.

Doktor Annela Anger-Kraavi käis 2021. aastal ekspeditsioonil Arktikas.Foto: erakogu

Viimasel ajal räägitakse Eestis ka sellest, et puit on suur süsiniku siduja. Kuivõrd oluline on kliimaprobleemidele mõeldes metsade eest hoolitsemine ja metsamajandamine? 

Üks mida võib teha ongi see, et istutame rohkem taimi, sest ka taimed, kui orgaaniline materjal, toimivad hea süsiniku sidujana. See süsinik jääb küll ringlusesse, kuid mingiks ajaks on see taimedes kinni. Muide, ookean ja taimed on juba praeguseks umbes poole sellest süsinikust sidunud, mille meie oleme lisanud. See on väga tänuväärne tegu, aga neile endile ei ole see väga hea. Ookeanides on hapestumine ja see mõjutab koralle. Ka taimed on endasse võtnud rohkem süsinikdioksiidi, kui nad elamiseks vajavad. See tähendab lihtsalt öeldes, et nad on ülesöönud ja kasvavad kiiremini. 

Osalesin hiljuti ühes Euroopa Komisjoni töötoas, kus räägiti taimede kohanemisest kliimamuutustega ja seal öeldi, et viimasel ajal on näha, et millegipärast kasv hoopis väheneb. Tekkimas on CO2 küllastumine. Mingi maani võid ju ka ise rohkem süüa, aga ühel hetkel tuleb piir ette ja enam ei taha. Kuna taimed ei saa ka kohapealt liikuda, siis on neil lisaks kohanemisega raskusi. Põhjas, kus meie elame, siis siin ei taha meie puud kasvada, sest talveti ja kevadeti on tihti vett on palju ja see vesi sisuliselt uputab neid. Nad on harjunud, et talvel on maa külm, lumi sajab peale, aga nüüd on see sama lumi sula ja ujutab neid. Lisaks mõjutavad kasvu põuased suved ja taimede taastumine šokkidest on väga aeglane. 

Seda, et loodus ei suuda nende muutustega toime tulla, loeme me ka nendest samadest IPCC raportitest. See tähendab, et me peame mõtlema ka sellele, kuidas aidata taimedel nende muutustega toime tulla. 

Puidu jääkide põletamine on igati teretulnud. Sest selle asemel, et lisada süsinikku süsinikuringesse võib ju juba võtta selle asja, mis juba on selles ringluses sees ning sealt energiat saada selle asemel, et see lihtsalt aeglaselt lagunedes õhku lisandub. Ja nii me jõuame uuesti selleni, et tuleb lõpetada fossiilsete kütuste põletamine. Nendega võib muid asju teha – materjale, keemia tooteid. Võib ju teha ka kunsti, sest süsi on ju tegelikult ilus. 

Käisin just Bonnis ÜRO kliimakonverenstil ja jalutasin hotelli, kui nägin, kuidas söelaev sõitis ülesjõge. See hetk oli väga irooniline. Aga see vaatepilt oli päikese käes väga ilus. Aga, sellest söest võib kunsti teha, mitte põletada. 

Seoses Venemaa agressiooniga Ukrainas, millest on tekkinud energiakriis, võetakse praegu jälle järjest rohkem fossiilseid kütuseid kasutusele tagasi, mis tähendab seda tulevikus tuleb jälle rohkem teha et kiiremini nende kasutamist vähendada. Nüüd tulebki mõelda, kuidas võtta kasutusele puhtaid energiaid nagu tuul päike jne. Aga ka seal on jälle omad ohud, seega ei ole ideaalset lahendust olemas. 

IPCC viimases kliimaraportis oli näiteks hinnatud seda, kui me ise teeksime nüüd kõik kohe midagi, kõik inimesed muudaksid oma käitumist, lepiks vähemaga, elaks väiksemates kodudes, kui võimaldataks ühistransporti igale poole ja inimesed oleksid uhked selle üle, et nad sõidavad ühistranspordiga, siis see võiks viia 40-70 protsendi emissioonide vähendamiseni 2050. aastaks. Suur küsimus on aga see, miks me seda ei tee. Me ei tee seda, sest me oleme harjunud tarbima ja elama ja mõtlema viisil, mida on keeruline muuta. 

Aasta 2050 tundub nii kaugel olevat, et kas selleks hetkeks juba täiesti lootusetu seis ei pruugi käes olla? 

Selleks, et meil mingigi lootus oleks, et pooleteisele kraadile soojenemist piirata, selle jaoks peaks olema 2030. aastaks aastaseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendatud poole võrra. Aga praegu need suurenevad iga aastaga. Siin ongi väga suur potentsiaal inimese käes. Kas ta lepib teistsuguse eluga, tarbib vähem, muudab oma väärtusi? 

Sinna on ainult kaheksa aastat aega ja praegusega võrreldes poole võrra vähendada….

Tundub utoopiline? 

Maailmas. Euroopas me oleme pisut ees ja meil on natuke vähem vaja teha, aga siiski. Ja mida rohkem sa teed, seda raskemaks läheb. See on küll suur väljakutse aga samas ütleb teaduskirjandus seda, et kui seda teha ülalt alla peale surudes, siis ei juhtu seda mitte kunagi. 

See peab juhtuma nii, et keegi ei jää maha või “rataste vahele”. Inimesed tuleb saada nõusse, nad peavad aru saama, ise tegema ja olema valmis rasket aega üle elama. Kahjuks on aga sellele pööratud vähe tähelepanu, et mis juhtub nende inimestega. 

Eestis võime tuua näite sellest, kui Narvas pannakse kinni põlevkivitootmine ja elektrijaamad. Mis siis nendest inimestest saab? ÜRO Kliimakonvensiooni juures ma just selle teemaga, mis on õiglane üleminek, tegelengi. Igakord kui vajutan nuppu, et sõna võtta, mõtlen 450 miljonile inimesele ja tunnen vastutust nende ees  See õiglane üleminek puudutab tööjõudu aga ka peresid ja nende sissetulekuid. Meil tuleb inimestega rääkida ja neid kaasata. Ja siis mitte ainult ülemuste ja linnavalitsustega vaid nende inimestega, keda see päriselt puudutab.

Näiteks ma rääkisin Bonnis ühe Rootsi saamiga, kes rääkis, kuidas kõigepealt tuldi ja hakati selle maa peal, kus nad elavad ja toimetavad,  kaevandama sütt. Nüüd siis jõuti aga sinna, et teisele poole maa peale tehakse tuuleparki. Nende jaoks tähendab see ju kahekordset kaotust. Nendel on ju ka väga raske, aga nende käest ei küsi keegi, sest see maa ei kuulu neile juriidiliselt, vaid nad lihtsalt elavad seal.  

Selleks, et seda probleemi teadvustada, siis väga mitmed ettevõtted on järjest agaramalt hakanud tegelema süsinikuheite tasakaalustamisega. Lubatakse lennumiilide või sõitude pealt istutada puid jne. Miks see tähtis on ja kui suurt kasu need ettevõtted oma tegevusega tegelikult toovad?

Kui see puu, mis istutatakse, jääb ellu, kasvab ja tal on keskkond, kus ta elada saab, siis ta aitab sealt süsinikuringest mõneks ajaks selle süsiniku välja võtta. Aga arvestades sellega, et puud, mets ja kõik taimed tegelikult kannatavad selle muutuse enda all, siis on küsimus, kui pikaajaline see mõju on. 

Positiivne on see kindlasti, kuni leitakse lahendus ja ei ole enam neid emmissoone, mida peab katma millegi muuga. Aga see ei tohi mitte mingil juhul olla vabanduseks. See, et ma nüüd istutan puu, ei tähenda, et ma olen nüüd kohe patust puhas. See võib tihtipeale muutuda selliseks indulgentsi (parukustutuskiri – toim.) ostmiseks. 

Neid juhtumeid on hästi palju olnud, kui lennufirmad istutavad puid kuskile Indoneesia saarele. Mis aga tihti seal juhtub, on see, et saare oma looduskeskkond praktiliselt hävitatakse. Üheliigilised puud istutatakse maha, punkt saadakse kirja, aga pärast seda ei hoolitse enam keegi nende eest ja need puud surevad seal ära. Kui midagi teha, tuleb seda teha teadlikult ja võtta kogu vastutus, mitte kasutada seda patust puhtaks pesemise eesmärgil.

Vaadates praegust Euroopa Liidu poliitika kujundamist, siis on näha, et ka seal on mõnel elualal emissioonid, mis tuleb niimood ära katta, aga see ei tohiks olla peamine eesmärk. See peab olema väga ajutine ja ekstreemsel korral kasutatav abi, sest sellega me tegelikult sunnime loodust oma [süsinuku]patte katma.

No ja lisaks ei taha me ju ka betooni ja plastikut või rauda. Tahame puidust mööblit ja maju, aga samal ajal ei taha me seda puitu metsast välja tuua. Samamoodi on tekkinud suur plastikufoobia. Jah, muidugi ei tohi seda jätta loodusesse vedelema, aga kui see kokku korjata, ümber töödelda ja vastutustundlikult  taaskasutada, siis ei ole tal midagi viga. 

Ei mõelda ka sellele, et plastikkõrsi enam kasutada ei tohi, kasutame nüüd kõik paberkõrsi, aga kust see paber tuleb? Kust tuleb puitmööbel, puit? Tark oleks panna pead kokku ja saada aru ning mõelda välja, mida me õigupoolest tahame. Või oleme nõus üheliigiliste puitpõldudega, mis annavad meile materjali toodete jaoks. Tundub lihtsalt, et need kes puidust tooteid tahavad tarbida ja need, kes seda puitu iga hinna eest metsas kinni tahavad hoida, et siduda emissioone, ning need kes tahavd metsa raiuda puisniitude taastamiseks, et neil puudub omavaheline suhtlus. IPCC on oma hiljutistes raportites rääkinud sellest iga aasta maa kasutusse teatud koguse süsiniku juurde sidumine ei saa kesta lõpmatuseni, sest see mida juurde saab panna hakkab üks hetk vähenema ja ‘purk’ saab lõpuks täis. Samal ajal vähendavad ka kliimamuutused metsa kasvu ja seega ka süsiniku sidumisvõimet  Selleks, et see sidumine saaks olla näiteks metsas pidev tuleb osa puitu siduda pika elueaga puittoodetesse ja siis uued puud asemele isutada. See on reaalsuses keeruline optimiseerimisülesanne. 

Pigem võiks ikkagi keskenduda sellele, et loobuda fossiilkütustest, leiaks neile mingi alternatiivse alternatiivse allika. Mets oleks koht, kus puhata ja selleks, et saada sealt ilusate majade ja mööbli jaoks puitu. Ja muidugi ka riiete jaoks puitu, sest viskoos on ju muutumas järjest populaarsemaks materjaliks. Majandame hästi ja jätkusuutlikult oma metsa, et meil oleks materjali ja jätaks selle vahelt ära, et sunnime loodust fossiilkütustest tulevaid emissioone katma. Aitaks tal pigem toime muutustega tulla. Selline on minu, kui teadlase ja inimese arvamus. Empaatiavõime ei peaks käima ainult teise inimese suhtes vaid ka kliimamuutuste käes kannatava looduse suhtes. 

See kõik tundub väga depressiivne, aga kui otsida siit midagi positiivset, siis ise end muutes, meie väärtused ja meie ise muutume. On olemas näited sellest, et kui inimesed lähevad tagasi elama väiksematele pindadele ja on põlvkonniti koos, siis paraneb põlvkondadevaheline suhtlus ja vaimne tervis. Kui linn on käidav, jalgrattaga sõidetav ja saab kasutada ühistransporti, siis on see linn puhtam ja tervis parem. 

Doktor Annela Anger-Kraavi on aktiivne kliimamuutuste poliitika uurija ja Cambridge’i Ülikooli kliimamuutuste poliitika uurimisrühma juht ja Varssavi Ülikooli professor. Tema suur kirg on kliima ja see, kuidas me saame päästa veel seda, mida päästa annab. Väljaspool akadeemilist ringkonda on professor Anger-Kraavi Eesti Keskkonnaministeeriumis rahvusvahelise kliimamuutuste poliitika nõunik, Maailma Meteoroloogia Organisatsiooni (WMO) Kliima Koordinatsiooni Paneeli  Kliimapoliitika Nounike grupi asejuht ja Cambridge Trust on New Thinking in Economics tegevjuht. Ta on  ÜRO Kliimamuutuste Raamkonventsiooni (UNFCCC) Kliimamuutuste Poliitika Rakendamise Mõjude Komisjoni (KCI) liige ja oli 2019-2022 selle kaasjuhiks ning 2017-2019 Teaduse ja Tehnoloogia Komisjoni (SBSTA) asejuhiks. Annela on ka Euroopa Liidu kliimamuutuste poliitika läbirääkija sama konventsiooni juures.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.