Fermi Energia tuumablogi

INTERVJUU Ontario energiaminister Eesti visiidil: valus õppetund – ainult päikese- ja tuuleenergiast ei piisa

Kanada Ontario provintsi energeetikaminister Todd Smith kohtus visiidil Eesti keskkonnaministri Madis Kallasega.Foto: Keskkonnaministeerium

Eelmisel nädalal lahkus Eesti visiidilt Kanada Ontario provintsi energiaminister Todd Smith, kes kohtus riigiametnikega, et rääkida Kanada edusammudest tuumaenergia kasutamisel. Ontario provints on 15 miljoni elanikuga Kanada suurima rahvaarvu ning energiatootmise ja -tarbimisega piirkond, kuhu rajatakse üks maailma esimesi uue põlvkonna väikeseid moodulreaktoreid BWRX-300, mida Fermi Energia kaalub Kanada eeskujul rajada ka Eestisse.

Intervjuus räägib Smith, mis sai tehnoloogia valimisel otsustavaks ning kuidas läks kohtumine Eesti ametnikega.

Olete Euroopas külastanud mitmeid tuumarajatisi ning kohtunud riigiametnikega Tšehhis, Poolas, Soomes ja nüüd ka Eestis. Kõik need riigid kaaluvad uue tuumaenergia kasutuselevõttu – mõnel on varasem kogemus, mõnel mitte. Miks see teema hetkel nii aktuaalne on?

On huvitav aeg. On tunda, et kohtades, mille esindajatega oleme rääkinud või kus oleme ise kohal käinud, tuntakse pakilist vajadust muutusteks. Putini ja Venemaa sõda Ukrainas sunnib riike tegutsema kiiremini kui varem, eriti kui küsimärgi all on energiajulgeolek.

Kuna oleme uue põlvkonna väikeste moodulreaktorite (VMR) osas Ontarios ja Kanadas üleüldiselt Euroopast sammu võrra ees, ootavad paljud, et oleksime selles teemas eestvedajad. Meil on, nagu Kanadas öeldakse, “esimesena liikuja eelis”. Ütleksin kindlasti, et riikide huvi VMR-ide ja selle vastu, mida me Kanadas teeme, on suurenenud.

Kuidas teile tundub, kas selle huvi tagamaad on Euroopas ja Kanadas erinevad?

Algselt küll, aga Euroopas toimuv mõjutab meid kõiki. Ka Kanadas ollakse mures energiahinna pärast – ilmselgelt on seda mõjutanud Ukrainas toimuv. Praegu on juhtunud see, et meie vennad ja õed Eestis, Tšehhis ja Poolas ning teistes riikides on pöördunud usaldusväärse NATO liitlase poole, et saada nõu, kuidas VMR-i programmiga kõige tõhusamalt edasi liikuda.

Pean mainima, et Fermi inimesed olid ehk teistest veidi ees. Rääkisime Kalevi (Kallemets – toim.) ja Fermi meeskonnaga juba eelmise aasta sügisel ning neil oli suur huvi VMR-i vastu, mida me Claringtonis (vald Kanadas, 70 km Torontost idas – toim.) ehitame. Mäletan, et Kalev rääkis juba siis, et me ei saa jääda Vene gaasist sõltuvaks. Ainult mõni kuu läks mööda ja Venemaa tungis Ukrainasse. Nii et see, mida kardeti, muutus oodatust kiiremini tegelikkuseks ning nüüd räägimegi riikidega üle maailma, kellele see tehnoloogia huvi pakub.

Tuumaenergiat on kasutatud üle poole sajandi, mis on selles tehnoloogias erilist?

Põhjuseid, miks see tehnoloogia kõige mõttekam on, on palju. Esiteks on see heitmevaba. See on paindlik tehnoloogia, see tähendab, et VMR-i saab oma riigis strateegiliselt paigutada. Loomulikult on see ka väga turvaline.

VMR-e on samuti rohkem kui üks. Miks valiti Kanadas just GE Hitachi BWRX-300?

Esiteks muidugi ohutuse pärast. See on tuumaenergia juures alati esmatähtis. Meil on Kanadas tuumaenergia ohutu kasutamisega pikk ajalugu, nüüdseks juba 40–50 aastat. Tänu sellele oleme saanud VMR-i projektiga edasi liikuda kiiremini kui mujal riikides.

See tuumareaktor sai valitud Ontario Power Generationi (OPG on Ontario valitsusele kuuluv energiaettevõte, mis toodab umbes poole Ontario provintsi elektrist – toim.) analüüsi põhjal. Tähelepanu pöörati ka ajalisele raamistikule – GE Hitachi reaktoriga suudame elektri tootmisega alustada juba 2028. aasta lõpuks. Selle disain on üsna lihtne ja tehnoloogia arenenum kui teistel reaktoritel, mida OPG kaalus.

Teine külg on see, et kütus, mida selle reaktori jaoks vaja läheb, on juba litsentsitud. Uraani saame Saskatchewanist – see on Kanada provints, kust oleme aastakümneid turvaliselt uraani hankinud. Mõne teise lahenduse jaoks oleks pidanud uraani hankima Venemaalt ning see oli nii OPG kui ka meie valitsuse jaoks kindel ei. Usun, et sama põhimõte kehtib paljudes riikides üle maailma.

Selline võiks välja näha GE Hitachi BWRX-300 keevaveereaktor Eestis.

Olete Tallinnas kohtunud ka Eesti, Läti ja Rootsi energiaettevõtetega – millised on olnud nende kohtumiste peamised märksõnad?

Paistab, et asjad liiguvad kiiresti. Rootsis juba on tuumarajatised, teised on huvitatud tuumatehnoloogia hankimisest ja ettevõtted, mille esindajatega oleme kohtunud, tegelevad sellega. Meil on kõigi kolme riigi energiaettevõtetega head suhted, toetame ja jagame oma teadmisi.

Oleme huvitatud koostööst kõigi riikide ametnikega tagamaks, et suudame mujal teha sama, mida oleme teinud Ontarios. Eesmärk on vähendada süsihappegaasi heitkoguseid, dekarboniseerida meie elektrisüsteem ning garanteerida usaldusväärse baasvõimsuse olemasolu, mis on iga riigi toimimiseks möödapääsmatu.

Mainisite juba, et energiaettevõtted on olnud koostööaltid, kuid kuidas kirjeldaksite Euroopa valitsuste valmisolekut teha koostööd Ontario provintsiga tuumaenergia rakendamisel?

Kõik on väga huvitatud sellest, mida me Ontarios teeme. Küsitakse palju olulisi küsimusi: kuidas tehnoloogia töötab, kust kütus tuleb, kuidas projektide eest makstakse jne. See näitab, et nad on tuumaenergia kasutuselevõtust väga huvitatud. Need projektid on mahukad ja võivad võtta kaua aega, aga kui oleme esimese VMR-i 2028. aastaks Ontariosse üles ehitanud, teame, et suudame sama korrata mujal palju kiiremini.

Kas Euroopa riikides, kus tuumajaamu veel pole, küsitakse teistsuguseid küsimusi kui näiteks Rootsi kohtumistel?

Ma arvan, et kõik püüavad õppida meie kogemusest Ontarios – mitte ainult võtta tuumaenergiat kasutusele, vaid ka selles vallas edasi areneda.

Üks õppetund, millest tuleb aru saada – ka paljud Euroopa riigid on pidanud seda üsna valusalt õppima –, on see, et ainult tuule- ja päikseenergiast ei piisa. On näha, et paljudes riikides on tehtud see viga ja püütud kasutada ainult taastuvaid energiaallikaid. See lihtsalt ei tööta. Seda õppisime ka Ontarios.

Kõigepealt peab olemas olema baasvõimsus, millele saab kindel olla. Tuumaenergia puhul on see baasvõimsus heitmevaba. Ontario elektrivõrgus on 60% tuumaenergiat, umbes 25% hüdroenergiat – see tähendab, et juba umbes 85% on heitmevaba. Meil on veidi tuult ja päikest, mis moodustavad olenevalt päevast 5–8%, ja ülejäänu tasakaalustame praegu maagaasiga.

Viljakad kohtumised seljataga. Vasakult: Latvenergo juhatuse liige Kaspars Cikmačs, Todd Smith, Vattenfalli jaamade arendamise asedirektor Desirée Comstedt, Fermi Energia tegevjuht Kalev Kallemets.Foto: Todd Smithi Twitter

Kuidas teile tundub, kas Eesti valitsusasutused on valmis tõsiselt kaaluma tuumaenergia kasutuselevõttu Eestis?

Ma usun küll. Meil on olnud väga produktiivsed kohtumised (majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ja keskkonnaministeeriumis – toim.) majandusarengu osakonna ning energia- ja keskkonnaametnikega. Nad tunduvad väga huvitatud. On selge, et lähitulevikus seisab ees palju tähtsaid arutelusid ja otsuseid. Oleme valmis teid igatpidi aitama, et aidata langetada õiget otsust.

Ma tunnen väga positiivselt, et asjad liiguvad siin Eestis tuumatehnoloogiate osas edasi. Loodetavasti oleme siin varsti tagasi ja võib-olla lööme siis juba käed kokkuleppega GE Hitachi ja OPG-ga, et tähistada Eesti esimese VMR-i rajamist.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.