Kõik kaubad ja teenused, mida me tarbime, ning kogu energia, mis nende tootmiseks kulub, tulevad meile loodusest ja jõuavad sinna ka ringiga tagasi. Et antud ring liialt keskkonda ei koormaks, peaksid ettevõtted jälgima, kust oleks võimalik oma CO2-heitmeid ja kulutusi koomale tõmmata. 

Makeitneutral OÜ keskkonnatehnoloog Annemari Tatra räägib lähemalt, miks ja kuidas seda teha.

Mis jalajälg?

Paratamatult jätab iga meie tegevus loodusesse jälje, mille hindamiseks on võimalik kasutada kahte põhilist näitajat – CO2 jalajälg ja ökoloogiline jalajälg. 

CO2 jalajäljeks nimetatakse kvantitatiivselt kasvuhoonegaaside kogust, mis tekib inimese, riigi, tööstusharu või piirkonna tegevuse tagajärjel. Ökoloogiline jalajälg koosneb aga mitmest parameetrist ning arvutamisel võetakse arvesse, kui palju põllumajandus- ja karjamaad, metsa, täisehitatud maad, merd ja energia tootmiseks kasutatavat maad tarbimise ja jäätmete ladustamiseks vaja on, aga ka inimkonna toitumisharjumusi ja sõidukite kasutamist. 

Tatra sõnul on CO2 jalajälje arvutamine üks lihtsamaid ja tõhusamaid viise, kuidas üks ettevõte saab oma tegevuse mõju keskkonnale tuvastada ning seda ühtlasi ka vähendada. “Kliimamuutuste vastu võitlemisel on ettevõtte jalajälje kaardistamine ning selle vähendamine üks võtmeteguritest,” kinnitas Tatra.

Mis kasu sellest on?

CO2 jalajälje uurimine aitab kaardistada kõik peamised ettevõtte tegevustest tulenevad keskkonnamõjud ning paika panna plaani, kuidas neid mõjusid vähendada. See pingutus pole ainuüksi looduse heaks, vaid aitab ka ettevõttel endal kulusid vähendada.

“Sellest võidavad tegelikult ka ettevõtted ise, sest jalajälje hindamise alla kuulub nii ressursikasutuse analüüsimine kui ka selle tõhusamaks muutmine. Taoline tegevus aitab omakorda emissioonide vähendamise kõrvalt ka ettevõttel kulutusi kokku hoida,” selgitas Tatra. 

“Nii saab näiteks kahandada liigset elektri- ja soojusenergia tarbimist või sisseostetavate teenuste ja kontoritarvete koguseid.”

Tarbija tahab rohelist teenust

Tarbijate soovidel ja valikutel hoitakse pidevalt silm peal ja üha enam on näha selge eelistus läbipaistvate ja loodussõbralike ettevõtete ja teenuste vastu. 

“Nooremad põlvkonnad on väga keskkonnateadlikud ja ootavad, et ettevõtted jagaksid rohkem teavet oma jalajälje kohta ning oleksid ühtlasi ka rohkem pühendunud kestlikule arengule” rääkis Tatra. “See on ettevõtetele hea viis, kuidas tõsta oma mainet ja tõestada klientidele, et nad on usaldusväärsed ja läbipaistvad. Taoline aruandlus on tänapäeval juba selgelt kasvav valdkondadeülene trend.”

“Taolisi initsiatiivikaid ettevõtteid, kes on juba võtnud eesmärgiks muuta oma tegevus kliimapositiivseks või lausa süsinikuneutraalseks, tekib aga õnneks pidevalt juurde.”

Loobuma ei pea millestki

On levinud ekslik arvamus, nagu peaksid ettevõtted oma jalajälje vähendamisel järjest kõigist hüvedest loobuma hakkama. See ei vasta aga tõele ning tegelikult ei jää ettevõte otseselt millestki ilma.

“Eesmärk on leida hoopis rohelisemaid ja keskkonnasäästlikumaid alternatiive, mitte ühest või teisest asjast täielikult loobuda,” selgitas Tatra. “Ükski ettevõte ei pea lahti ütlema ametiautodest või ärireisidest, vaid selle asemel eelistama lihtsalt keskkonnasäästlikumaid sõidukeid või soodustama oma töötajate liiklemist ühistranspordi või rattaga.”

Mõnel ettevõttel on see valdkonna tõttu lihtsam, mõnel pisut keerulisem. Eesmärgiks võikski võtta emissioonide vähendamise sealt, kust vähegi annab. Kui mõnel juhul ei ole see võimalik, saab emissioonid puude istutamise või CO2 kvootide ostmise teel kompenseerida. 

Kuidas arvutatakse ühe ettevõtte CO2 jalajälg?

Erinevalt eraisikust, tuleb ettevõtte jalajälje arvutamisel arvesse võtta hulgaliselt rohkem tegureid. “Kui eraisiku puhul on suures plaanis üsna täpselt teada, millised on inimeste tarbimisharjumused ning millistest tegevustest emissioonid tekivad, siis ettevõtte puhul sõltub see olulisel määral sektorist, kuhu antud firma kuulub,” selgitas Tatra.

Esimeses staadiumis alustatakse kasvuhoonegaaside tekkekoha tuvastamisega ning kaardistatakse sisendressursid ja materjalid, nagu tooraine, energia, pakkematerjalid ja muu selline, mille põhjal koostatakse kasvuhoonegaaside tekkeahel. Samuti tehakse pidevat koostööd ettevõtte endaga, et paika saada nende struktuur ja protsessid.

Kui vastavad andmed koos, liigutakse edasi järgmisesse staadiumisse, milleks on kasvuhoonegaaside emissioonide arvutamine. Antud etapis koostatakse arvutusmudelid ning leitakse CO2 jalajälg. Et arvutamist paremini struktureerida, on emissioone tekitavad tegevused jagatud kolme kategooriasse.

Esimesse skoopi kuuluvad heitmed, mis tekivad ettevõtte otseste tegevuste käigus. Näiteks võivad need põllumajandusettevõtte puhul olla loomakasvatuse või seadmete kasutamisel tekkinud heitmed. Teine skoop on elektri-ja soojusenergia tarbimisest tulenevad emissioonid ning kolmas on tarbimisahela, nagu jäätmete, töötajate tööle-koju liikumise, sisseostetavate kontoritarvete jne, käigus tekkinud emissioonid. 

Kui andmed koos ja pilt selge, koostatakse viimases etapis ülevaatlik analüüsiraport, kus esitatakse ettevõttele põhjalik ülevaade nende CO2 jalajäljest, aga ka spetsiaalne teekaart, mis pakub võimalusi ettevõtte tegevuste optimeerimiseks ning jätkusuutlike eesmärkide täitmiseks. 

Makeitneutrali raportid põhinevad Tatra sõnul rahvusvaheliselt tunnustatud kasvuhoonegaaside raporteerimise standardil ja vastavatel ISO-standarditel. Kogu jalajälje kaardistamine on üsna pikk protsess, mis võib aega võtta ligikaudu kuus kuud või kohati kauemgi. 

Miks annavad mõõtmised erinevaid tulemusi?

CO2 jalajälje mõõtmise tulemused sõltuvad sellest, milliseid arvutusmetoodikaid on kasutatud, kui täpsed on andmed ja kalkulatsioonid ning kuidas on valitud arvutustesse emissioonifaktorid. “Arvutustes on suur osatähtsus andmete õigsusel, mistõttu on oluline, kui täpselt suudavad organisatsioonid ise oma tarbimist jälgida ja kas kõik meile edastatud andmed vastavad tegelikule olukorrale,” selgitas Tatra.

Tulemused võivad oluliselt erineda ka põhjusel, et organisatsioonidel on oma CO2 jalajälje kaardistamisel kohustuslikus korras vaja arvesse võtta vaid esimesest kahest skoobist tulenevaid emissioone, kolmanda skoobi tegevuste arvestamine on aga valikuline. “Makeitneutral võtab arvesse muidugi kõiki kolme skoopi, et esitatavad tulemused väljendaksid võimalikult reaalset situatsiooni,” kinnitas Tatra.

Oluline tegur on emissioonifaktor ehk väärtus, mis iseloomustab mingi tegevusega keskkonda paisatavate saasteainete kogust. “Näiteks kui tarbime elektrienergiat, korrutatakse tarbitud energia kogus läbi vastava emissioonifaktoriga, ning tulemuseks saadakse elektri tarbimisest tekkinud heitekogused,” selgitas Tatra. “Siinkohal olenebki arvutuste tulemuslikkus sellest, milliseid emissioonifaktoreid on kasutatud – kas globaalseid keskmisi või kindla riigi põhiseid. Näiteks kui tarbitakse Eestis soojusenergiat, kuid arvutustes kasutatakse Hiinas toodetava soojusenergia emissioonifaktorit, võib tulemus olla näiliselt kordades suurem.”

Erinevate meetodite ja andmete uuenedes, uuenevad ka tulemused, mistõttu peavad jalajälje arvutused olema kooskõlas kõigi uuendustega. Sama oluline on jälgida, et kasutatavad andmed pärineksid usaldusväärsetest ja sõltumatutest allikatest. 

Kas lihtsamalt ei saa?

Lühike vastus on “ei”, sest tegelikult tuleb ettevõtetel oma jalajäljega varem või hiljem midagi ette võtta. Mida kaugemale keskkonnaga seotud eesmärkide saavutamine lükata, seda keerulisem ja kulukam on neid hiljem parandama hakata. Seepärast tasub oma tegevuse optimeerimisega alustada võimalikult varakult. 

Samas on organisatsioonidel oma tegevustest tulenevate emissioonide vähendamiseks ja kompenseerimiseks ka teisi võimalusi, näiteks puude istutamine või CO2 kvootidega kauplemine. “Emissioonide kompenseerimiseta oleks paljudel ettevõtetel süsinikuneutraalsuseni jõudmine üsna võimatu,” kinnitas Tatra. “Väga mitmeid protsesse ei ole lihtsalt tänapäeva tehnoloogia juures võimalik optimeerida sellisteks, et need üldse heitmeid ei tekitaks.”

Samas tasub meeles hoida, et puid ei saa lõpmatuseni istutada, sest vajaminev maa saab ühel hetkel lihtsalt otsa. Seetõttu on tähtis, et organisatsioonid ei jääks lootma vaid puude istutamisele ja süsiniku kvootidega kauplemisele, vaid rakendaksid ka muid meetmeid enda jalajälje kahandamiseks, nagu jäätmetekke vähendamine, protsesside optimeerimine, keskkonnasõbralikumate kontoritarvete soetamine jne. 

Kas CO2 jalajälje mõõtmine muutub kohustuslikuks?

Kindlat kuupäeva keegi välja pakkuda hetkel ei oska, kuid Tatra sõnul on positiivne märk, et keskkonnaalased teemad muutuvad päev-päevalt üha aktuaalsemaks, mistõttu leidub ka aina rohkem ettevõtteid, kes on oma südameasjaks võtnud CO2 jalajälje minimeerimise. “Antud ettevõtted on juba järelikult mõistnud, et see on nende kasvu ja arengut soodustav jõud,” selgitas Tatra.

Tatra hinnangul oleks hea siht ettevõtetele viia oma tegevus kooskõlla Pariisi kliimaleppe eesmärkidega, et ära hoida üleilmne keskmise temperatuuri tõus ja sellega kaasnevad katastroofilised tagajärjed. 

Eesti ettevõtted on tublid

Euroopa Liit on Tatra sõnul muust maailmast suure sammu võrra ees ja huvi oma jalajälje vastu on Eesti ettevõtete seas suur.

Makeitneutrali poole on pöördunud väga erineva tausta ja eesmärkidega ettevõtted, aga ka näiteks muusikud või ürituste korraldajad, et uurida, kuidas muuta oma tegevus ja üritused võimalikult keskkonnasõbralikuks. 

Tahad teada, milline on sinu ettevõtte CO2 jalajälg ja kuidas seda vähendada? Vaata lähemalt Eesti cleantech idufirma Makeitneutrali kodulehelt.