Oktoobrikuu episoodis oli meil külas Tallinna Vee keskkonna- ja kvaliteedijuht Priit Kappak, kes andis ülevaate sellest, mis seisus on Eesti joogivee varud ning kuidas veega võimalikult säästlikult ümber käia. Juttu tuli ka sellest, milline on Eesti kraanivee kvaliteet ning kas pudelivett on üldse mõtet osta.

Kas vesi saab otsa?

Maailmas tuntakse juba mõnda aega muret joogiveevarude tuleviku üle: kas ja millisel ajahetkel need otsa saavad ja mis meist siis edasi saab? Kappaki sõnul on mure tõsine, ent Eestis veel veevarude jäädavalt otsa lõppemist kartma ei pea. 

“Ütleme nii, et päris otsa joogivesi ei saa ning kuniks taevast sajab vihma, on meil võimalik seda toota,” rääkis Kappak. “Küll aga vähenevad veevarud nii palju, et kõigile tulevikus ei jätku. Tallinna ümbruses on juba täna mitu arendust seisma pandud, sest põhjaveest ei saa ressurssi, et toime tulla.”

Kas reoveest saab joogivett?

Reovesi on olmes kasutatav vesi ja sellest ei ole võimalik joogivett töödelda. Reovesi jõuab Tallinnas Paljassaare reoveepuhastisse, kus seda puhastatakse ning suunatakse edasi umbes kolme kilomeetri kaugusele ja 20 meetri sügavusele merre. 

Joogivett saadakse põhjaveest ja pinnaveest: 90 protsenti elanikest saab oma joogivee pinnasest, 10 protsenti põhjaveest. Vett puhastatakse Tallinnas Ülemiste veepuhastusjaamas. “Kõigepealt käib vesi läbi mehaanilise puhasti, mis eemaldab veest oksarisu, lehed ja muu sodi ning sealt edasi juba filtritesse,” selgitas Kappak. “Tulemuseks on puhas ja klaar joogivesi, mis jõuab tarbijani umbes poole päevaga.”

Millised mured veekäitlust kimbutavad?

Täna on Kappaki sõnul suurimaks mureks tarneprobleemid, sest veepuhastusjaamad kasutavad oma töös erinevaid kemikaale, mida saadakse teistest riikidest. Teine suur ja kõiki puudutav mure on energiahinnad, mille mõju vee-ettevõtetele on küllaltki ränk.

Püsivaks probleemiks on aga ka Eesti inimeste teadmised sellest, kuidas veega ümber käia. Reoveepuhastusjaama jõuab ühes aastas 900 tonni olmeprügi, mis annab märku sellest, et inimesed ei tea, mida tohib ja mida ei tohi kanalisatsiooni visata. “Reoveepuhastusjaama tulnud prügi kogus pole aastate jooksul sugugi vähenenud,,” kinnitas Kappak. “Meil tuleb see kokku korjata ja prügilasse toimetada, sest puhastusjaamas pole sellega midagi peale hakata.”

900 tonni prügi hulgast leiab peamiselt hügieenitarvikuid, naiste hügieenisidemeid, aga ka kondoome, mänguasju ja suures koguses kätekuivatus- või majapidamispaberit, mis ei lagune vees ära, vaid korjab enda külge muud sodi ja jõuab suures koguses reoveepuhastusjaama.

600 ummistust aastas

Probleemiks on ka see, et tualetipotti visatakse suures koguses toitu. Kappaki sõnul seda tegelikult teha ei tohi, sest toidus leiduvad rasvad hanguvad torustikku ja tekivad ummistused. “Tallinna veel tekib aastas umbes 600 ummistust ja mida rohkem olmeprügi torudesse jõuab, seda rohkem ummistusi tuleb likvideerida.”

Ummistuste puhul on kõige targem lahendus ennetamine, sest torusiil ja muud rasked kemikaalid mereveele head ei tee. Tekkinud ummistusi saab likvideerida ka äädika ja söögisoodaga, mis ei kahjusta nii suurel määral määral torusid ega keskkonda.

Sellest, kuidas veega võimalikult säästlikult ümber käia, kuula lähemalt täispikast saatest.