Kui sa seda postitust loed, tähendab see seda, et oled 2020. aasta põhimõtteliselt üle elanud. Ja juba ainuüksi see on põhjus tähistamiseks.
See, et sa siin oled, tähendab ka seda, et mingil hetkel aastal 2020 sattusid sa nägema Solaride’i nime. Ja loodetavasti, kusiganes sa seda nägid, jõudis meie missioon ka sinu südamesse, mis omakorda tõi sind siia.
Solaride’i esimene eluaasta on läbi saamas, mistõttu tundus ainult loogiline vaadata tagasi ja natuke nostalgitseda. Nii et, võta ligi oma hommikune kohv ja võiku ning vaatame üle, mille kõigega me aasta jooksul hakkama saime.
Kust see kõik alguse sai?
Solaride’i backstory algab tegelikult juba 2019. aastal, kui kahel Tartu Ülikooli tudengil tuli tahtmine ehitada tulevikuautot, mida Eestis veel ehitatud pole. Appi tuli Tartu Ülikooli robootika isa Alvo Aabloo, kellel oli oma ideedevarnast kohe võtta Bridgestone World Solar Challenge ja päikeseauto.
Jätkusuutlikkusele rõhuv “päikeseautode maailmameistrivõistlus” võimaldas tudengitel ehitada tulevikutehnoloogiat, mis päriselt ka maailma natukene paremaks muudaks. Ulmelisena kõlav idee oli sellega paigas. Kertu, Max ja Alvo – aitäh, et Solaride’i seemne mulda panite!
Nüüd oli kampa vaja kedagi, kes aitaks entukatel tudengitel koguda auto ehitamiseks ning Austraaliasse sõitmiseks ulmelisena tunduv summa – pea pool miljonit eurot. Jõulude paiku helistas Alvo Priit Salumaale ja esitas talle Solaride’i esimese pitchi:
“Kle sihke teema, tule kampa, paar tudengit ja paar ägedat vana peeru on kah – meil raha vaja”. Loomulikult ei suutnud Priit sellisele üleskutsele eitavalt vastata ja nii oligi Solaride’i kahel vanal peerul – Tiit Liivikul ja Tõnu Samuelil – pundis kolmas.
Järgmisena oli vaja kokku panna turundustiim, kelle abil Solaride’i sõnum üle ilma levima saada. Selleks läks Priit Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituuti, kus lausuti talle kuldsed sõnad: Kristel Leif. Lisame võrrandisse veel Toomas Verrev brändingu ja Mari-Liis Ahven PR mentorina ning head asjad hakkasid justkui lumepalliefektina veerema.
Kohe jaanuaris alustasime tegevusi igal liinil: pitchisime Eesti esimese päikeseauto ideed sTARTUp Day’l, vorpisime valmis esimese kodulehe (üleni hall, pika teksti ja ühe pildiga), ning asusime tudengeid värbama. Sellest sTARTUP Day pitchist tuli meie pagasisse vaid kogemus, aga tudengeid hakkas meie projekt juba vaikselt kõnetama.
Vastmoodustatud turundustiimi käe all ei olnud kaugel ka meie esimesed ülesastumised meedias: artikkel Tartu Postimehes ning jutuminutid Digitunnis, Ring FM’is ja Vikerraadios.
Rääkides inseneeriast, on terve aasta käinud kibekiire töö auto planeerimise ning disainimise nimel. Meie inseneride 2020. aasta screen time’i tipus valitseb täiesti kindlalt CAD programm, kus Eesti esimene päikeseauto valmis disainitakse.
See pole üldse nii lihtne, kui kõrvalt arvata võiks – juba auto kontseptsiooni muudeti vaid aasta jooksul umbes 20 korda, disaini võibolla isegi rohkem. Alloleval pildil on meie esimene disain, mida pitchisime ka sTARTUp Day’l.
Märtsiks oli meil koos piisav punt entukaid tudengeid, et pidada maha meie esimene (ja pikaks ajaks viimane näost-näkku) onboarding üritus. Lisaks alustasime aktiivse fundraisinguga, mis koroonaaja alguses osutus pea võimatus ülesandeks. “Ei”le järgnes “ei” ja sellele omakorda veel mõni “ei”. Nukker olukord lükkas päris mitmel korral pea norgu, aga alla ka nagu ei tahtnud veel anda.
Märtsini kutsusime ennast Solar Car Estonia tiimiks, aga brändingut ega visuaalset identiteeti kui sellist meil tegelikult ei olnud. Mis seal ikka, pidasime iga nädal maha viietunnised brändingu koosolekud, kus vaidlesime kõige üle alates ettevõtte nimest ja lõpetades logoga. Kujutad ette, et Solaride oleks peaaegu olnud hoopis SunrideEST, Horizun või Sunriders?
Aprillis läks lahti suunatud meediategevus – meie tudengikamp oli kokku pannud päris kommunikatsiooni- ja PR plaani ning see hakkas kiirelt vilja kandma. Käisime rääkimas Digitunnis, KUKU ja Äripäeva raadiotes ning Autotunni podcastis. Sõna oli välja saanud. Ja esimesed toetajad ei jäänud enam kaugele.
Esimene ettevõte, kes meie pöörasele pakkumisele “jah” sõna julges öelda, oli Auve Tech. Suuresti tänu nende algusaja usaldusele ja toetusele me veel siin olemegi. Pärast Auve Techi liitusid meiega ka Magnetic MRO, SolarStone Energy ja Palmse Mehaanikakoda. Kusjuures see, kuidas me Palmse kampa saime, võiks vabalt saada Solaride 2020. aasta õnnelikuima juhuse auhinna.
Nimelt oli meie inseneride tiimi mentor Tiit Liivik parasjagu teel Tartus toimuvale kohtumisele potentsiaalse sponsoriga, kui tema auto Väike-Maarja kandis otsad andis. Aga selle asemel, et meelt heita, organiseeris Tiit end Palmse Mehaanikakotta ning väljus sealt töötava auto ja sponsorluskokkuleppega – olime mootorisponsori võrra oma eesmärgile lähemal. Mis puutub tollesse Tartus toimunud kohtumisse, siis sealt me raha ei saanud.
Suveks oli meie tiim oli juba päris suureks kasvanud ning tegemist oli palju. Nagu ühele popile ja noortepärasele ettevõttele kohane, oli nüüd vaja vinget merchi, et meile tänaval ikka järgi vaadataks ja et oleks midagi Instagrami postitada. Mõeldud-tehtud. Tänu Suva sokivabrikule ja Maratile teavad nüüd kõik, et meil ei ole suva!
Ülioluline muutus toimus ka meie tiimis. Sa oled võibolla märganud, et kutsume Kristelit tihtipeale naljaga pooleks lõpubossiks. Juulikuus ristitigi Kristel ümber Kristel “Lõpuboss” Leifiks, kui meie esimesest turundusmentorist sai Solaride’i päris esimene CEO. Juhuu!
Ja meie tegemised said hoogu ainult juurde. Lükkasime käima oma Hooandja kampaania, mille raames oli eesmärgiks koguda 20 000 eurot, et osta endale üks kahest vajaminevast top noch mootorist. Siis ujusime täiega vastuvoolu ja viisime Tartu linna autovabaduse puiesteele autod, päikeseautod!
Okeiokei, mudel-päikeseautod, aga siiski. Ja juulikuu viimase pauguna käisid Kristel ja meie mehaanikainsener Karl August Ringvaates rääkimas Eesti ambitsioonikaimast tudengiprojektist. Oeh, oli alles kuu.
Võiks ju arvata, et pärast sellist võidujooksu võib mõneks ajaks loorberitele puhkama jääda, aga niimoodi Solaride’is asjad ei käi. Juba augustis sõitsime Paidesse Arvamusfestivalile ja panime Telia digitarkuse alale üles täitsa oma “Mul ei ole suva” ala.
Päeva erikülaliseks osutus president Kersti Kaljulaid, kellele kinkisime meie bränditud pusa, muutes proua Kaljulaidi niimoodi Solaride’i esimeseks mitteametlikuks auliikmeks.
Märkamatult jõudis kätte sügis ja koroona-aasta oodatuim (ja peaaegu ainus) meelelahutussündmus Rally Estonia. WRC ja WSC rallid – poteito-potaato, nii et otseloomulikult tahtsime ka meie kodumaa esimesele maailmakarikaetapile oma jälje jätta.
Jällegi – mõeldud, tehtud. Kristel, Karl August ja inseneeria mentorid Tiit Liivik ja Tõnu Samuel veetsid oma elu intensiivseimad 48 tundi Lõuna-Eesti metsas, pannes kokku ralliautode hüppepikkuse mõõdikut. Mis täpselt seal metsas juhtus, jääbki sinna, aga ralliässade hüpped said mõõdetud ja peale jäid otseloomulikult meie omad Ott ja Martin!
Kooliaasta alguse puhul tundus ainult paslik minna kosja ka Eesti vingeimatele ülikoolidele, kelle õpilased meil juba ajalugu tegemas olid. Ülivinge avastusena leidsime, et ülikoolid olid suure heameelega valmis meie selja taha astuma ning septembris lõimegi käed EMÜ, TalTechi ja Tallinna Tehnikakõrgkooliga, ning kaugele maha ei jäänud ka Tartu Ülikool.
Septembri lõpp tähendas aga ka Hooandja kampaania kella kukkumist ning jällegi superhüper intensiivset perioodi tiimile. Töötasime 25/8, et leida sõpru, kaasaelajaid ja innovatsioonihuvilisi, kes paneksid meile õla alla ja aitaksid seatud eesmärgi täita. Kaks päeva enne kella kukkumist oli meil puudu veel 2000 eurot.
Kui nüüd aus olla, siis olid närvid täitsa läbi küll. Aga lõpp hea, kõik hea! Tegime Hooandja ajalugu ja saavutasime kogu aja kolmanda tulemuse, tänu 413’le toetajale, kes kokku aitasid meid 21,850 euroga. Me oleme seda juba mustmiljon korda öelnud, aga ütleme veel – AITÄH!
Iga kord, kui selline suurem projekt lõppes, arutasime omakeskis, et nüüd tuleb hingetõmbepaus ja natuke rahulikum periood.
2020 aasta jooksul sellist hetke aga tegelikult ei tulnudki. Upsii. Sügiskuudel jõudsime läbi viia veel mitu päikeseautode töötuba, pitchida oma projekti GreenESTil, onboardida uusi toetajaid ja tiimiliikmeid. Septembri lõpus algaski meie suurim värbamisspurt, sest lõpuks oli kindel tunne, et saame selle hullusega hakkama!
Rääkides toetajatest, oli neid nüüdseks hakanud juurde tulema nagu seeni pärast vihma. Aga ära saa valesti aru, see kõik oli siiski megasuure töö tulemus. Projektijuhtimise poolelt toetavad meid Pipedrive, Bryton ja Hedman Partners. Rahasüstid on tulnud Tera Ventures’ilt ning toreda üllatusena ka ootamatute ülekannetena eraisikutelt ja ettevõtetelt – esimesena üllatas meid nii Ingi Puusepp ning viimati SunService.
Tootmise poole pealt aitavad meid Intar ning Sebacom, logistikaga Ospentos ja päikeseelemendid saame Maxeonilt. Aa, ja vahepeal jõudsime veel aidata käima lükata Energiaühistu projekti, mis edendab Eesti taastuvenergia stseeni. Kniks, kraaps ja kummardus kõigile, kes on meiega 2020 aastal liitunud!
Aa ja vahepeal tuli välja ka World Solar Challenge’i uus reeglistik aastaks 2021, mis sundis meid oma auto disaini veelkord kriitiliselt üle vaatama ning pea täienisti muutma. Näiteks saime teada, et oluline põhjus, miks eelmisel võistlusel jõudis finišisse vaid kolm autot, oli Austraalias puhuv ulmeline küljetuul, millega meie oma algsetes disainides arvestanud ei olnud.
Mis halvasti, see uuesti! Peale CAD’i programmi käis nüüdseks kibekiire töö ka vajaminevate elementide tellimiseks ning otsustamaks, mida osta ja mida ise ehitada. Tellida otsustasime näiteks aku (mitte lihtsalt aku, Tesla aku!) ja päikeseelemendid, aga ise paneme kokku päikesepaneelid ja ehitame valmis auto sisu.
Kusjuures, rääkides auto sisust, sai septembris paika ka auto toruraamistik ning novembris vorpis meie gümnasistist mehaanikainsener Peter Kipp vineerist valmis esimese auto istme näidise.
Novembris veetsime päris korraliku aja ka teie teleekraanidel, käies Jüri Muttikaga saunas ning rüübates Anu Välbaga pühapäevast hommikukohvi. Teame küll, et need sattusid ekraanile ühe nädala jooksul, aga loodame, et sa ei pahanda!
Pea aasta jooksul, mis me olime nüüd tegutsenud, olime saanud päris palju tagasisidet inimestelt, kes vaimustusid meie projektist, aga ei leidnud konstantset aega, et päriselt tiimiga liituda ja meid mentordades edasi aidata. Aga need inimesed tahtsid ikkagi vahepeal sõna sekka öelda ja aidata oma pärusmaal.
Sellele mõeldes panime püsti Facebooki grupi “Solaride’i sõbrad ja toetajad”. Teeme seal häält, kui midagi eriti vinget on toimumas, või kui oleme sattunud eriti suure komistuskivi otsa ja vajaksime sinu abi.
Niiet kui tunned, et tahaksid ka kaasa rääkida, siis palun – siin on link, liitu aga! Ja kui tahaksid meist kuulda ka oma meilboksis, siis saadame vahepeal välja ka infokirja oma edusammudest. Lubame, et ei spämmi, vaid saadame sulle ainult päriselt asjalikku infot.
Ja olemegi jõudnud aasta viimasesse kuusse. Tähistasime seda suurelt, pannes püsti Solaride’i esimese Facebooki laivi, mis osutus üle ootuste edukaks.
Võtsime üle AdGorilla stuudio ning moodustasime sinna virtuaalse Austraalia, kust rääkisid huviliste ja potentsiaalsete uute liitujatega insenerid, turundajad ja mentorid. Rääkisime auto ehitamisest, Bridgestone World Solar Challenge’ist endast ja viskasime natuke nalja ka. Kui sul see nägemata jäi, siis Facebookis on see veel alles – vaata järgi!
Mõni päev hiljem saime superuudise, et meie esitatud projekt tagasihoidliku nimega Intelligent energy consumption prediction and route planning system for electric vehiclesoli valitud Prototroni top 50 idee hulka!
Kui see nüüd maakeeli tõlkida, on tegu elektrimasinatele mõeldud teeplaneerijaga, mis jälgib sinu teekonna rajaprofiili ja energiakulu. Loodame seda esmaesitleda juba uue aasta oktoobris Austraalia kõrbeteedel.
Kuna toimuma hakkas järjest rohkem ning järjest kaugemale jõudsime ka auto planeerimisega, tundus ainult loogiline oma õppimisi jagada ka laiemale publikule, mistõttu lõime detsembris käima Solaride’i blogi Rohegeeniuse platvormil. Kirjutame sinna iga nädal mõttetükke rohetehnoloogiast, rohelisest (või mustast?) transpordist ning meie arengutest. Viska pilk peale!
Mida lähemale jõudis jõuluaeg, seda rohkem tuli meile ka häid uudiseid. Kodulinn Tartu otsustas pärast pikki läbirääkimisi ametlikult meie selja taha astuda ning meid toetada nii nõu kui ka rahajõuga. Lisaks tuli meile ka võibolla aasta suurim hea uudis. Aga sellest me veel ei saa rääkida.
Varsti räägime, luban! Lihtsalt seda, et kui sa küsid, kas meil on peasponsor olemas, ei saa ma seda kinnitada, ega ka ümber lükata.
Tänutäheks kõikide nende heade uudiste eest käisid detsembri jooksul mööda maad ringi Solaride’i päkapikud, viies eriti headele lastele (ikka nendele, kes meid Hooandjas toetasid) koju kätte lubatud kingitused.
Ja lisaks kõigele sellele läks detsembris lukku ka Eesti esimese päikeseauto lõplik disain. Hetkel tegelevad meie insenerid peamiselt rutiinse arendustööga, et olla võimalikult valmistunud eesseisvaks tootmisperioodiks ning põhifookus on pidurite arendamisel, turvavarustusel ja salongi turvalisusel.
Ma tean küll, et sa kibeled juba rohkem autoehitusest kuulma, aga not to worry – hakkame neid edasiminekuid varsti-varsti jupphaaval tutvustama. Sest et nüüd on aeg meie inseneridel magamiskotid ja kaitseväest alles jäänud toidupakid välja otsida ning otsapidi garaaži kolida!
Oli alles aasta! Endal kiskus ka seda postitust kirjutades silme eest kirjuks, sest jooksvalt kõike tehes ei saa arugi, kui uskumatult palju on tegelikult lühikese aja jooksul saavutatud! Ja see oli alles Solaride’i esimene aasta. Päris hull mõelda, mis siis veel järgnevatel aastatel saama hakkab.
Mitte miski ülalpool kirjeldatust poleks olnud võimalik ilma meie tiimita. Aasta jooksul on meie projektis osalenud 140 solariderit ning praeguseks on kambas umbes 70 aktiivset liiget. Seltskond on küll vahetunud, kuid praeguseks on meil koos ÜLIKÕVA tiim, kellega koos Austraalia kõrbes finišisse kihutada.
Osa neist näete te oma teleekraanidel ja kuulete raadios, osa neist hoiab teid meie käekäiguga kursis läbi blogi ja sotsiaalmeedia. Osa neist töötab aga vaikselt tagaplaanil, kus kirjutab Eesti inseneeria ajalugu. Ja igaüks neist on valmis aastal 2021 täiega edasi panema, et kõik meie pöörased plaanid ja unistused täide viia.
Aitäh sulle, kes sa oled meile toeks olnud, meie nimel oma rahakotti tuulutanud, meie pusaga uhkelt tänaval ringi käinud, või meist söögilaua taga oma perele rääkinud. Ka ilma sinuta ei oleks meie teekond võimalik!
Uuel aastal veel suuremalt edasi!
Autorist: Karolina Laas-Dobreva on lõpetanud Tartu Ülikoolis ajakirjanduse ja kommunikatsiooni eriala ning juhib Solaride’i sotsiaalmeedia tiimi. Teda kannustavad kirjutama rohelise eluviisi ja hariduse edendamine.
