Internetis uudiseid ja foorumeid lugedes jääb mulje, et mitte ühegi kotiga pole mõistlik poodi minna. Kilekotti ei soovitata, sest plast on halb, paberkoti eluiga on liiga lühike ning riidest koti tootmiseks kulub liiga palju loodusressursse. Mida siis teha, poes on ju vaja käia?
Üllatus, kilekott polegi nii paha!
Mõeldes keskkonnateguritele, on kõige levinum arusaam, et kilekott on paha ning seda ei soovitata mitte mingil juhul kasutada. Kui aga hinnata kottide tootmiseks minevat energia- ja veekulu ning õhusaaste numbreid, siis tegelikult kulub kilekoti tootmiseks vett ja energiat kordades vähem kui paberkoti puhul.
Kusjuures, analüüsid näitavad, et paberkottide tootmine tekitab koguni 70 korda rohkem õhusaastet ja 50 korda rohkem veereostust kui kilekottide tootmine.
Selle teadmise pealt võiks ju paberkotid unustada ning kasutada ainult kilekotte. Nii lihtne see siiski pole, kilekotte tuntakse kui killer-kotte ning nad pole asjatult sellist nime külge saanud. Ei tasu unustada, et mis saab kotist siis, kui seda enam kasutada ei saa. Nüüd jõuamegi paha kilekotini – kui paberkotti saab näiteks kütmisel kasutada tulehakatisena või tükkideks rebituna lisada komposti, siis kilekott tuleks kindlasti viia ümbertöötlemisse. Kahjuks leiab kilekotte endiselt liiga sageli loodusest – metsa all, rannas jms.
Kilekotid tulid eelmise sajandi 60ndatel kasutusele just sellepärast, et olla keskkonnasõbralikumad ehk neid sai korduvkasutada. Vaevalt et Rootsi pakendidisainer Sten Gustaf Thulin oskas mõelda, et kilekotte võidakse kasutada ainult ühe korra ja siis need ära visata.
Ka riidekott pole patust puhast
Alternatiivina võib poes käia riidest kottidega ja paljud nii teevadki. On ju puuvillased kotid valmistatud taastuvast ressursist ning on väga vastupidavad. Tuleb aga välja, et ka riidest kottide tootmine on väga kulukas. Näiteks on põllult koristatud puuvillast kasutatav vaid 33 protsenti. Edasi viiakse puuvill tehastesse, kus seda töödeldakse ja kootakse kangaks. Ja kogu see protsess puuvilla kasvatamisest kaubandusliku kandekotini on väga vee- ja energiamahukas.
Rääkimata sellest, et meil ei ole tänaseni välja arendatud korralikku toimivat tekstiiliringlust ehk endiselt on üleval küsimus, mis saab kottidest pärast nende kasutusaja lõppu.
On veel orgaanilisest puuvillast valmistatud kotid. Mahepuuvilla saagikus on aga 30 protsenti madalam kui tavalisel puuvillal, mis tähendab veel suuremat maa-ala ja veevajadust võrreldes tavalise puuvilla kasvatamisega.
Mis siis õige on?
Kas ongi nii, et ükski kott pole piisavalt hea, et sellega poes käia? Päris nii see tegelikult pole. Lõppkokkuvõttes ei olegi niivõrd oluline, millisest materjalist kotti kasutatakse, vaid kuidas seda kasutatakse. Kõige olulisem on pidada meeles, et ükskõik millise kotiga poes käia, tuleb sellega sisseoste teha võimalikult palju. Igasuguse inimtegevusega kaasneb keskkonnamõju ja poekotid meil niisama õues puu otsas ei kasva.
Keskkonnamõju vähendamise üheks võtmeks ongi kasutada kõiki kotte nii palju kui vähegi võimalik ning pärast seda utiliseerida need keskkonnasäästlikul viisil. Või kasutada nii, et need meid ja ümbritsevat loodust võimalikult vähe haavaksid.
Tarka poodlemist!
