Eesti maaülikooli ja Rootsi põllumajandusteaduste ülikooli teadusuuring kinnitab, et Läänemere piirkond on ahvena mitokondriaalse genoomi talletatud informatsiooni alusel geneetiliselt väga erinevate emaliinide kohtumispaigaks. Seega on Läänemerre saabunud ahvenaid nii idast, läänest kui lõunast.
Anti Vasemägi, Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetooli vanemteadur selgitas, et tänu uute DNA sekveneerimise tehnoloogiate plahvatuslikule arengule viimastel aastakümnetel on nüüd võimalik uurida geneetilisi sugulussidemeid kõikidel elusorganismidel, kasutades kogu genoomi katvaid suuremahulisi DNA järjestuste andmeid. „Lisaks on teadlased õppinud paremini lugema genoomides peituvat informatsiooni, mis aitab täpsemalt mõista kuidas ränded ning head ja halvad ajad on liigisisest geneetilist mitmekesisust vorminud,“ sõnas Vasemägi.
Selleks, et kirjeldada ahvena genoomis esinevat geneetilist mitmekesisust, tegid Eesti ja Rootsi teadlased esmakordselt maailmas mitokondriaalse (mtDNA) ja tuuma genoomide põhjaliku analüüsi kümnest eri riigist kogutud ahvenatele.
„Uuringu tulemusena avastasime kokku viis üksteisest väga eristunud mitokondriaalse DNA järjestuste gruppi ehk liini. Kõige vanem leiti Doonau jõe vesikonda kuuluvast Balatoni järvest,” ütles uuringu peamine autor, Eesti maaülikooli doktorant Vitalii Lichman. „Kasutades molekulaarse kella põhimõtet, hindasime, et viis emaliini on üksteisest lahknenud sadu tuhandeid aastaid tagasi,“ selgitas ta.
„Huvitaval kombel oli viiest ahvena emaliinist koguni kolm laialt levinud nii Eestis kui Läänemere piirkonnas ning nende emaliinide jäljed viivad nii Lääne-, Kesk- kui Ida-Euroopasse. Seega võib pidada just Läänemere piirkonda evolutsiooniliselt tugevalt eristunud ahvena emaliinide kohtumispaigaks,“ lisas Lichman.
Vaid 20 000 aastat tagasi kattis kogu Põhja-Euroopat massiivne, hinnanguliselt umbes kilomeetri paksune jääkilp. Kliima soojenemisel vabanesid 15 000 – 13 000 aastat tagasi jää alt Eesti alad, kuid kogu jääkilbi sulamine Skandinaavias võttis veel mõned tuhanded aastad aega. Jää sulades hakkasid selle alt vabanevat ala asustama erinevad liigid. Linnud jõudsid kohale lennates, kalad veeteid mööda ning enamik imetajaid neljal või kahel jalal. Seetõttu on kõik Eestis esinevad liigid teatud mõttes tulnukad, küsimus on lihtsalt selles, millal keegi saabus ja kust täpsemalt tulema hakkas.
Uurimisrühmal on praegu käsil veelgi suuremahulisem genoomide analüüs, mille käigus analüüsitakse kolmekümnest riigist kogutud ahvenaid Iirimaalt Mongooliani ja Soomest Türgini. Töö eesmärgiks on täpsemalt tuvastada erinevate emaliinide algkodud ehk refuugiumid ning paremini mõista, kuidas globaalsed kliima muutused mõjutavad geneetilist mitmekesisust kogu levila ulatuses.
Lichmani sõnul on käesoleva uuringu tulemused hea näide sellest, kuidas seni jää all olnud uute alade asustamine võib geneetilise mitmekesisuse vähenemise asemel hoopis põhjustada muutlikkuse tõusu, kuna koloniseerimine toimus erinevatest jääaegsetest refuugiumitest.
Ahvena genoomide uuringut juhtisid professor Anti Vasemägi Rootsi Põllumajandusteaduste Ülikoolist (SLU) ja professor Riho Gross Eesti Maaülikooli vesiviljeluse õppetoolist. Uuringu tulemused on osa Vitalii Lichmani doktoritööst ja avaldatud Briti Kalandusühingu poolt välja antavas rahvusvahelises teadusajakirjas Journal of Fish Biology. Uuringut toetasid rahaliselt Eesti teadusagentuur, Kristjan Jaagu fond ja Rootsi teadusnõukogu.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
