Mets on osa eestlaste olemusest. Kuid kui hästi oskame hakkama saada metsas, kui juhtub midagi ootamatut? Metsas toimetulekuga seoses jagas oma nõuandeid naiskodukaitse Alutaguse ringkonna esinaine Kersti Altpere.
Kui metsa, siis läbimõeldult ja valges
Altpere sõnul on mõistlik vaadata üle ilmateade ja riietuda vastavalt sellele, mugavalt ja soovitatavalt kihiliselt. Tuule- ja päiksekaitseks tasub kasutada peakatet.
“Joogipudel peaks kaasas olema. Inimesed kipuvad unustama, et metsas olles võib tekkida janu. Ka tikutopsi või tulepulga ja väikese noa võiks igaks juhuks tasku pista,” ütles naiskodukaitsja.
Kuigi telefon on tänapäeval ilmselt igaühel kaasas, peaks see ka täis laetud olema. Samuti peaks igaks juhuks andma kellelegi teada, kuhu minnakse ja umbes kui kauaks.
Kui pole plaani metsa ööseks jääda, võiks teekonna ette võtta valges, mitte õhtu hakul, sest pimedas on äraeksimise oht suurem. Altpere tõi välja, et varjud muudavad isegi juba tuttava metsa võõramaks.
“Hirmutavalt palju inimesi ei mõtle metsa minnes sellele, mis saab siis, kui midagi juhtub,” ütles ta ning soovitas huvilistel osa võtta 21. septembril toimuvast Metsarahvapäevast, kus tema ja kolleegid korraldavad metsas toimetulekuga seotud töötubasid.
Kohtumised metsloomadega
Mõne jaoks on metsloomaga ootamatu kohtumine õnn, teise jaoks õnnetus. Altpere sõnul on Eestis metsikut loodust veel üsna palju ja loomi võib kohata, kuid see ei ole väga tavapärane, sest loomad on olemuselt ettevaatlikud. “Nad on õppinud, et ega see inimeseloom ole kõige turvalisem, kellega kohtuda, ning tegelikult hoiavad ise meist eemale, eriti kui kuulevad jutukõminat.” Tavalised asukad, keda võib kohata, on pisiulukid.
Kui sattuda emase looma ja tema pesakonna lähedusse, on ohutase suurem. Kuid Altpere sõnul kuuleb enamasti inimene ikkagi loomade liikumist. Ta soovitas sellises olukorras kõigepealt seisma jääda, olukorda hinnata, jälgida ehk lähevad neljajalgsed ise ära ja hakata siis vaikselt eemale jalutama.
Ettevaatust, rästik!
Praegusel seene- ja marjahooajal peaks ettevaatlik olema roomajate osas. “Nad on päikesesoojuse toel töötavad organismid, kes muutuvad sügisel uniseks. Seetõttu on suurem võimalus, et inimesed astuvad neile peale,” ütles Altpere. Kui matkajat salvab rästik, ei saa kahjuks ise kuigi palju ette võtta – tuleb püüda jääda rahulikuks, et mürk ei satuks kiiremini vereringesse, ning helistada kiiresti numbril 112 või paluda seda teha kaasas oleval inimesel.
Rahu, ainult rahu
Üks suurimaid ohte võib inimesele metsas olla kombinatsioon iseenda liigsest enesekindlusest ja uljusest ning tundmatust kohast, mis võib viia äraeksimiseni. “Inimene läheb võõrasse kohta, ei hinda adekvaatselt oma oskusi seal liikuda, jalutab tähelepanematult ning kaotab tagasitee. Uisa-päisa kõndides võib ka sohu sattuda, kus ei tunne põhja ega äärt. Seal rapsides võib asi väga halvasti lõppeda,” rääkis Altpere. Seetõttu soovitas ta algajal matkajal kasutada erinevaid matkaradasid, kus on olemas märgistused ja infotahvlid.
Eksimist aitavad tänapäeval ennetada nutiseadmed, kuid nende peale ei saa sajaprotsendiliselt lootma jääda, sest metsades on siiski kohti, kus pole levi. Hiljem hõlpsamini tagasitee leidmiseks on soovitav leida teel erinevaid märke – erilisem puu, suur kivi või paistev elektrimast – ning meelde jätta, kuhu poole need sinust jäävad. Oluline on, et eksinud inimene ei kaotaks pead ja liiguks ühes suunas ning ei häbeneks helistada häirekeskusesse.
Mida teha, kui peab ootamatult metsas ööbima?
“Kui sinu siiras soov ei ole öösel metsas olla ja juba näed, et valgus hakkab ennast koomale tõmbama, on oluline sellest teatada hädaabi numbril ning hakata tegema endale näiteks okstest onni, et tuul ja sade sind ei tabaks,” rääkis mitmeid õppuseid läbinud naiskodukaitsja. Kuna paigalolev keha kaotab sooja ja ööd ei ole kuigi soojad, on abi lõkkest. Lisaks aitab tuli anda ka märku sinu asukohast ja annab valguse toimetamiseks.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
