Mitte et see oleks mingi suur maailmapäästmine, aga üks väike heategu ikka. Olen oma lastele putukatega kohtudes meelde tuletanud, et neid pole vaja karta või tappa. Surm on teema, mida alla 4-aastastele lastele just eriti hästi selgeks ei tee, aga loodusega kohtudes sellesse mängulist huvi tekitades saavad nad aru küll, et toredam on näha liikuvat olevust kui elutut musta plekki.
Meil on köögilaes aknakardina kohal ämblikuvõrgud ja nende keskel ämblikud. Mõned on suured, teised väiksemad. Aknad on suvel peaaegu kogu aeg ülemisest osast avatud. Seepärast on aknaava osaliselt ämblikuvõrguga kaetud. See on looduslik sääsetõke.
Vahel laseb mõni ämblik end ka niidi otsas laest alla. Siis korjan ta paberilehele või tõmban käega läbi õhu, et niit jääks sõrme taha ja tõstan mitmejalgse akna taha. Tõenäoliselt sätib ta end varsti akna ette võrku punuma, sest see koht talle meeldib – toa- ja välisõhu piiril saab tuuletõmbuse tõttu hästi kärbseid ja sääski püüda.
Kui varem tõmbasid ämblikud mu laste tähelepanu, siis nüüd järjest vähem. Elame nendega koos. Pole näinud, et nad oleks mõne tapnud.
Sõbraks on saanud ka sipelgad, kõiksugu tiivulised putukad, vihmaussid ja teod. Lapsed mängivad palju mulla sees ja armastavad poriseid loike ning kui nad vihmaussi või teo leiavad, siis pakuvad need lastele huvi. Nad korjavad neid pihu sisse ja hoiavad hellalt, et neile viga ei teeks.
See ei olnud kogu aeg nii. Mida rohkem oleme koos mulla sees mütanud ja mutukate tegemistest lastega rääkinud, seda sõbralikumaks nende huvi looduse vastu on muutunud.
Kirjutan seda sellepärast, et märkasin Silma Õpikoja kuulutust. See kutsub lapsi uurima veemutukaid, sajajalgseid, jooksikuid, ämblikke ja teisi veidrikke, kes osas inimestest tekitavad vastikusjudinaid.
Lapsed saavad ise veest kiilide, sääskede, ühepäevikute vastseid ja muid mutukaid püüda ning ning neid uurida. Metsas jälgitakse sajajalgseid, jooksikuid, ämblikke… Huvitavamaid leide uuritakse mikroskoobi all.
Olen Läänemaal asuva Silma Õpikoja tegemistel aastaid silma peal hoidnud, teinud neist tele- ja lehelugusid, sest see on sama oluline kool kui see, kus lapsed õpivad lugema, arvutama ja muid tarvilikke teadmisi. Mäletan üht aastatetagust külastust, kui lapsed uurisid, millised on kalad seestpoolt. Nagu väiksed kirurgid. Mõnele võib-olla ebameeldiv tegevus, aga samas on eluline saada teada, milline on elusloodus (kuigi mitte enam elus). Lastele väga meeldis, sest millegi sellisega iga päev kokku ei puutu. Ja see tegi neid targemaks.
Läinud talvel käisin filmimas, kuidas lapsed merejääl kala püüdsid ja jälgisid, kuidas seda teevad kalurid jääaluse võrguga. Vapustavalt tore oli. Siit saab vaadata sellest valminud videot:
Silma Õpikoja mutukapäevad on sel nädalavahetusel. Need on küll tasulised (alla 3-aastastele tasuta), aga see raha koos õpikojas tegutseva meisterkoka valmistatud kõhutäitega on igat senti väärt kulutus.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
