Põhjatihane (Poecile montanus) oli 20. sajandi keskel Soomes arvukuselt neljas liik, kuid praeguseks on ta ohustatud. Soome pikaajalised andmed näitavad, et põhjatihase rohkus sõltub metsa majandamise intensiivsusest: elupaiga kadumine lageraie tõttu ja elupaiga kvaliteedi langus harvendusraiel on peamised põhjatihase arvukuse kahandajad.
Oulu ja Helsingi ülikooli teadlaste uuring ajakirjas Forest Ecology and Management sedastab, et praegusel metsandusel on oluline roll põhjatihaste elupaikade kadumises ja asurkonna kahanemises, seejuures on lageraiel suurem mõju kui harvendusraiel. Soomes intensiivistus metsaraie just 20. sajandi alguses ning valdavaks sai lageraie – see aga kahandas ja killustas vanu metsi, kirjutab Linnuvaatleja blogis linnuökoloog Marko Mägi.
Põhjatihane kaalub 10–12 grammi, uuristab endale ise pesaõõnsuse pehkinud tüükasse ning püsib territooriumil kogu elu. Pesitsemiseks liik vana metsa ei vaja juhul, kui elupaigas on piisavalt tüükaid. Tüükad on põhjatihasele olulised talvised toitumiskohad, sest sealt leiab ta toiduks putukaid.
Oulu lähistel kolmekümne aasta (1990–2020) põhjatihaste pesitus- ja raieandmete kõrvutamine võimaldas teadlastel analüüsida raiete mõju liigile. Uuriti 25 km2 suurust, alates 1980. aastatest majandatud metsaala. Kokku õnnestus teadlastel mõõta 2481 pesa vahekaugus, teada saada 6891 poja hajumine metsas ja 2468 pesitsuskoha muutus.
Aastate jooksul nihkus põhjatihase pesakoht ligikaudu 220 meetrit, olles sõltuvuses pesapaiga ümbruses toimunud viimase 30 aasta lageraiete kumulatiivsest mõjust. Mida rohkem lageraieid piirkonnas oli, seda kaugemale pesapaigad teineteisest nihkusid. Kui varem olid erinevate paaride pesad teineteisest keskmiselt 320 meetri kaugusel, siis lage- ja harvendusraie tõttu pikenes vahemaa oluliselt.
Keskmiselt vähenes kolme aastakümnega põhjatihase pesitsustihedus 43%, millest raied selgitasid 65%; ülejäänu jääb teiste põhjuste (näiteks kliimamuutuse ja konkurentsi sini- ja rasvatihastega) kanda. Mida rohkem oli piirkonnas tüükaid, seda lähemal oli naabrite pesad teineteisele. Majandatud metsas suurendab paigatruu põhjatihane territooriumi, et oleks olemas nii talvitamiseks kui ka pesitsemiseks vajalik toidu hulk, kuid paraku mahub nii vähem linde samasse metsa.
Raiel oli kumulatiivne mõju, mis vältab vähemalt 30 aastat. See tähendab, et raie põhjustab pikaajalise elupaiga degradeerumise ja kao. Mingil määral võiks probleemi leevendada liigile pesitsemiseks sobivate lehtpuutüügaste metsa jätmine. Kuna lageraie mõju oli liigile tugevam kui harvendusraie, soovitavad teadlased lageraie asemel teisi metsamajandamise võtteid, sest praegu kaovad raiete tõttu metsast ka tüükad.
Nagu mainitud, selgitas lageraie peaaegu poole pesitsustiheduse langusest. See lubab väita, et lageraie mõju on märkimisväärne ehk selle tõttu hävib põhjatihase elupaik kümneteks aastateks. Harvendusraie mõju on väiksem, kuid halvendab siiski elupaiga kvaliteeti – raie käigus eemaldatavatest peenikestest lehtpuudest võiksid aja jooksul saada pesapaigad.
Raietest tingitud probleemi leevandamiseks on teadlased kinnitanud murdunud tüükaid elusatele puudele. Uuringu autorite soovitusel ei tohiks õõnelindude sõbralik metsandus tugineda lageraiele, vaid peaks võimalusel eelistama püsimetsandust. Samuti tuleks metsa jätta piisavalt peenikesi surnuid või peagi surevaid lehtpuid.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
