Välja mõtlemine, kuidas teha 1953 töötajaga ülikool süsinikuneutraalseks, on TalTechi rohetiimi peamine väljakutse. Milline on ülikooli CO2 jalajälg praegu ja millised on parimad, suurimad või kiireimad vähendamiskohad? Ja et kogu jalgratast mitte ise leiutada: kuidas teised ülikoolid on kliimaväljakutsetega tegelenud ja mida me saame neilt õppida? TalTechi ajalehe Mente et Manu peatoimetaja Mari Öö Sarv kirjeldab, mida õpiti Hollandis ja Taanis.
Välja mõtlemine, kuidas teha 1953 töötajaga ülikool süsinikuneutraalseks, on TalTechi rohetiimi peamine väljakutse. Milline on ülikooli CO2 jalajälg praegu ja millised on parimad, suurimad või kiireimad vähendamiskohad? Ja et kogu jalgratast mitte ise leiutada: kuidas teised ülikoolid on kliimaväljakutsetega tegelenud ja mida me saame neilt õppida?
Kui Tallinna Tehnikaülikooli Kliimanutika tuleviku keskuse delegatsioon Aarhusi jõudis, sadas seal hoolimata muidu nii kuumadest päevadest külma vihma. Inimesed, kes kliimamuutustele vastu vaidlevad, kasutavad selliseid hetki väitmiseks, et mingit kliimasoojenemist pole olemas. Kuid teadlased ning planeedi keskmised temperatuurid räägivad kindlalt üha soojematest aastatest, nii tõmbasime hõlmad koomale ja otsisime vihma seest üles hotelli, et järgnevate päevade jooksul uurida, kuidas kohalik ülikool kliimanutikusele läheneb.
Tänavu aasta alguses loodud keskuse ülesanne on viia TalTech 2035. aastaks kliimaneutraalseks. Välja mõtlemine, kuidas seda teha, on olnud esimese tegutsemisaasta peamine väljakutse.
Milline on ülikooli CO2 jalajälg praegu ja millised on parimad, suurimad või kiireimad vähendamiskohad? Kuhu ja kui palju saame paigaldada päikesepaneele? Missugune on kampuse 55 hektaril bioloogiline mitmekesisus ja kui palju parklakohti saame vähendada, et seda suurendada? Millega asendada linnakus kasutatavad ühekordsed nõud? Kuidas motiveerida ülikooliperet liikuma jalgsi, jalgrattaga või ühistranspordiga? Kuidas nende transpordikasutust jalajälje tarvis kõige täpsemalt mõõta? Ja et kogu jalgratast mitte ise leiutada: kuidas teised ülikoolid on kliimaväljakutsetega tegelenud ja mida me saame neilt õppida?
Suve jooksul käidi õppereisil Hollandis Wageningeni ülikoolis (WUR) ning Taanis Aarhusi ülikoolis (AU). Maailma kõige rohelisemaks ülikooliks (UI Green Metric) hinnatud WUR on põllumajandusele ja tehnoloogiale orienteeritud ning kõik õppekavad jätkusuutlikkusega tihedalt seotud, nii on sealsed tudengid juba eos keskmisest „rohelisemad“.
Ülikool mõõdab oma CO2 jalajälge ja teab, et see oli 2019. aastal 50% väiksem kui 2010. aastal. Aarhusis algasid kliimajutud 2018. aastal teadlaste ja tudengite nõudmistest ning praegu tegutsetakse 2020.-25. aastaks loodud kliimastrateegia järgi; ülikool on võtnud sihiks olla kliimaneutraalne aastaks 2040.
Suurim muutus: autopiloodilt teadlikule valikule
Meie läksime mõlemasse sihtkohta lennukiga, mis on Eestist reisides praegu veel paratamatus – puudub kiire rongiühendus Lääne-Euroopaga. Google Flights arvutas meie vahemaandumisega 220-minutilise Taani lennu „hinnaks“ 111 kg CO2, lisaks bussisõit Billundi lennujaamast Aarhusi. Mööda maad võtnuks reis ligi 30 tundi, kuid selle reisi CO2 hinda Google võrdluseks (veel?) ei anna.
Rahvusvaheliste lähetuste soovitused ülikooli töötajatele ongi üks asi, mida mõlemad külastatud ülikoolid on teinud: selmet automaatselt suunduda lennupileteid ostma, otsitakse esmalt võimalusi reisida mööda maad. Printsiip on, et kui sihtkohta saab mööda maad kuni kaheksa tunniga, pole lendamine vajalik.
Just „autopiloodil“ tehtud valikud on kliimastrateegiate keskmes. Reisimine ei pea automaatselt tähendama lendamist. Tööle tulemine ei pea automaatselt tähendama autot. Lõunasöök ei pea automaatselt tähendama liha ja haljastus võib olla palju enam kui madal muru. Kui iga argitegevuse juures mõelda järele, kas või kuidas on parem või vajalik, ja teha valik teadlikult, saamegi juba süsinikulahjemad valikud.
Näiteks WURis kampuses ja kogu Wageningeni linnas niidetakse muru vaid kaks korda aastas; kahekordne niitmine on elurikkuse mõttes isegi vajalik. Madalana hoitakse niitmisega ainult teeäärseid alasid, mis võivad piirata vaadet.
Aarhusi ülikoolis on toitlustusvalikud seatud niipidi, et konverentsile registreerudes saad märkuste lahtrisse kirjutada, et soovid lõunasöögiks liha – vastupidiselt meile. Liha söömine pole keelatud, kuid toimub väike mõttemalli muutus, kas „tavaline“ toit on lihaga või lihata. WURi buffet tüüpi kohvikutes pannakse tervislikum toit käeulatusse, ebatervislikum kaugemale ja liha sootuks eraldi nurka – taas on kõigil võimalik kõike valida, kuid vaikimisi toiduks on nüüd tervislik ja taimne.
Taimetoitlastest rohetiimi inimesed möönsid aga, et toitlustajad ei oska veel kuigi hästi toimetoitu teha – tihti on valik ühekülgne ja igav või ka lahja. Nii on Aarhusis võetud ette toitlustajate koolitamine, et toit oleks tõesti maitsev ja toitev, ja näidis-taimetoidupäevad, et seda tutvustada ka sööjatele. Tulemust saab ainult kiita, sõime lõunapausidel kampuses pakutavat taimetoitu ja see oli tõesti väga maitsev, toitev ja mitmekesine.
Suurim väljakuse: hanked
Kuid isegi maailma kõige rohelisemal ülikoolil on arenguruumi ja väljakutseid, nt kasutatakse Wageningeni Ülikoolis veel palju maagaasi, linnakus on palju autoparklaid ja ülikooli peahoone kohvimasinates on ikka plastiktopsid, ehkki kasutatakse ka topsiringlust ning ühekordsetest papptopsitest saab ümbertöötluse järel tualettpaber.
Nii Taanis kui ka Hollandis on jalgrattaga sõitmine juba ajalooliselt loomulik linnatransport, selleks on ka väga hea infrastruktuur ja hooliv liikluskultuur. Nii ei saa sealseid rattakasutajate osakaale Tallinnaga võrrelda. Tegime ka ise mõned sõidud kohalike renditõuksidega, nautides kõikjale mahutatud jalgrattateid.
Sellegipoolest on sealgi teemaks pesemisvõimaluste vähesus kaugemalt tulijaile, ning sealgi tehakse kampaaniaid nii rattaga ülikooli tulemiseks kui ka, kaugemalt tulijaile, autojagamiseks. Aarhusi kampuses on parkimine lubatud ainult töötajatele, ülikool on kolimas enda autoparki ainult elektrisõidukite peale ning mõlemad ülikoolid on vähendamas ka töötajatele mõeldud parkimiskohti.
CO2 jalajälge mõõdetakse kolmes plaanis: esimese osa moodustavad otse kohapeal tekkivad heitmed, teise kasutatud, kuid mujal toodetud energia, kolmanda osa hanked. See on praegu veel kõige hoomamatum ja raskestimõõdetavam osa mitte ainult ülikooli, vaid üldse meie kõigi süsinikujalajäljest, sest kuidas arvutada, milline on ostetava pastaka, pusa, banaani või jalgratta koormus planeedile? Kindel on, et kõige väiksem koormus on ostmata jäänud kaubal, aga kui siiski osta, tuleb osta targalt. Keskkonnatarkade hanketingimuste koostamine on väljakutse, millega maadlevad praegu paljud vastutustundlikud organisatsioonid.
Teadustöö ja ühisrahastus annavad oma panuse
WUR-is rajati aastail 2020-21 90 meetri sügavusele 18 kaevuga maakütte süsteem, mis on aidanud tublisti ülikooli süsinikujalajälge vähendada. Eesmärk on säästa 1,3 miljonit m3 maagaasi aastas, mis võrdub 2400 tonni CO2-ga. Ülikool ostab ainult rohelist elektrit ning WURil on ka oma tuulepark, kust müüakse rohelist energiat riigi elektrivõrku.
Aarhusi ülikoolis on Novo Nordisk Foundation CO2 Reserach Center, mille eesmärk on tõmmata keskkonnast välja hiigelkoguseid süsinikku. Võime ju rääkida süsinikuheitme vähendamisest, kuid sellest ei piisa, kuna juba on liiga palju süsinikku lendu lastud ja see tuleb keskkonnast tagasi kinni püüda. Uurimisgrupis on nanotehnolooge, mikrobiolooge, orgaanilisi keemikuid, süsteemimodeleerijaid kuuest partnerülikoolist üle Euroopa. Uuringute, hariduse ja mõttekojana tegutsev keskus ennustab, et 20 aasta pärast ostavad ettevõtted teistelt ettevõtetelt teenust, et nende süsinikuheide kokku kogutaks; Aarhusi äriplaan on müüa vastavaid teadmisi.
Teine silmatorkav algatus Aarhusis on Aurora projekt ehk kampuse hoonetele paigaldatav ühisrahastusega päikesepark: üliõpilased ja töötajad saavad osta endale osakuid päikesepargis ning hakkavad toodetud elektri müügist saama dividende. Praegu on tavaline, et „päikesepõldude“ naabruses elavad kogukonnad ei ole kodukohas toodetava rohelise energiaga kuidagi seotud; Aurora projektis osalejad saavad ise toodetud energiat ka sealsamas tarbida.
Vähe sellest: samal ajal, kui ülikool saab vähendada enda süsinikujalajälge, ostes elektrit linnakus toimivalt energiaühistult, teenivad investorid kasumit ning käitumispsühholoogid uurivad, kuidas muudab rohelise elektrijaama omanik olemine inimese energiakäitumist. Mobiiliäpiga plaanitakse tarbijaid ka säästlikumale tarbimisele innustada ning tulemuseks on liginullenergia-kodanikud.
Nullenergia-ülikooli poole püüdleb ka TalTech: ülikool on võtnud sihiks olla süsinikuneutraalne aastaks 2035.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
