Eesti teadlaste arendatav monoterakiht-päikesepatareide tehnoloogia võib kujuneda üheks peamiseks elektrienergia allikaks, et tulevikus hoida käigus Euroopa Kosmoseagentuuri Kuu lõunapoolusele rajatavat baasi.
TalTechi keemia- ja materjalitehnoloogia doktorant Katriin Kristmann on asunud koostöös Euroopa Kosmoseagentuuriga (ESA) välja töötama tehnoloogiat päikesepaneelide tootmiseks Kuul leiduvatest ressurssidest, et tagada sealse baasi elektrivarustus.
Liivapaberit meenutava monoterakiht-päikesepatarei arendamisega on Tallinna tehnikaülikooli teadlased tegelenud juba kümneid aastaid, kuid alles hiljuti avastati selle tehnoloogia potentsiaal kosmoses energia tootmiseks.
Monoterakiht-päikesepatarei põhineb maailmas ainulaadsel tehnoloogial. Nimelt moodustavad sellise päikesepatarei tuhanded omavahel paralleelühenduses olevad väikesed mikrokristallid, mille läbimõõt on 50 mikronit.
Iga selline liivaterasuurune kristall on individuaalne väike päikeseelement, samas kui välimuselt on päikesepatarei sarnane liivapaberiga. Võrreldes traditsioonilise päikesepatareiga on see kerge, painduv, vähese materjalikuluga ja odav, samuti saab valmistada erineva suuruse ja kujuga paneele, mille tootmiseks ei ole vaja kõrgvaakumseadmeid.
„Kõik need plussid pälvisid Euroopa Kosmoseagentuuri tähelepanu ja huvi rakendada seda tehnoloogiat kosmoses,“ kinnitas TalTechi materjali- ja keskkonnatehnoloogia instituudi teadlane Taavi Raadik.
Uus kosmose võidujooks on juba alanud. Tegijateks on kõik suuremad kosmoseagentuurid ja riigid nagu Ameerika (NASA), Jaapan (JAXA), Hiina (CNSA), Araabia Ühendemiraadid (UAESA) ja Euroopa Kosmoseagentuuriga liitunud riigid (ESA).
Kuigi Kuu vallutati esmakordselt üle 50 aasta tagasi, minnakse seekord plaaniga sinna ka jääda. Kuul on avastatud külmunud kraatrite põhjas, kuhu päikesevalgus pole eales paistnud, jäätunud vett, mida saab ümber töödelda raketikütuseks ning kasutada eluks vajaliku hapniku tootmiseks.
Lisaks sellele on Kuu oluline stardiplatvorm – või vahepeatus, nii-öelda tankla – tulevikus toimuvatele planeetidevahelistele lendudele. Kuna Kuul atmosfäär puudub ja gravitatsioon on tunduvalt väiksem kui Maal, siis Kuult ära lendamiseks on vaja väga vähe kütust võrreldes Maa mõjusfäärist lahkumisega.
Baasi rajamisel on NASA seadnud eesmärgiks kõigepealt saata Kuu orbiidile kosmosejaam Gateway, millel ehitus juba käib ning esimeste moodulite start on planeeritud 2024. aastasse. Sellest kosmosejaamast hakkaksid astronaudid Kuule laskuma, eksperimente sooritama, samuti tegema ettevalmistusi püsiva baasi rajamiseks. Kogu programm kannab nimetust Artemis.
Seevastu Euroopa Kosmoseagentuur on seadnud prioriteediks baasi rajamise kohe Kuu lõunapoolusele, Shackletoni kraatri servale. Selle rajamisel on eesmärgiks seatud, et baas peaks hakkama saama võimalikult iseseisvalt ning käigus hoidmiseks ja arendamiseks kasutaks võimalikult palju kohalikke ressursse, eelkõige regoliiti, teisisõnu Kuu pinnast ja pinnasetolmu.
Seda saaks kasutada 3D-printerites kohalike majade printimiseks, tehtud on juba ka edukad katsetused simulantidega. Kuu baasi käigushoidmiseks on vaja energiat, kõige perspektiivikam on seejuures päikeseenergia. Baasi kohavalikul mängib rolli asjaolu, et Shackletoni kraatri serv saab pea alaliselt päikesevalgust.
Nüüd ollakse valiku ees, kas vajalikud päikesepaneelid lennutada kohale Maalt või siis arendada välja tehnoloogia päikesepatareide tootmiseks Kuul leiduvatest ressurssidest, viimane neist on ESA jaoks palju perspektiivikam.
Päikesepatareid, mis võiks toota energiat kohapeal, ei pea ilmtingimata olema väga kõrge kasuteguriga, pigem peaks olema tehnoloogia võimalikult lihtne ja töökindel, sest vaba pinda on Kuul palju, mistõttu kompenseerivad madalama kasuteguri suuremad pinnad ning tehnoloogia odavus. Siinkohal tulevadki mängu Tallinna tehnikaülikooli teadlased oma monoterakiht-päikesepatarei tehnoloogiaga.
Koostööprojekti eesmärk on leida võimalus ja arendada tehnoloogiat mikrokristallide kasvatamiseks, mida oleks võimalik toota Kuu regoliidist ning selles leiduvatest ühenditest-elementidest ja kasutada neid väikseid kristalle monoterakiht-päikesepatareis.
Üheks potentsiaalseks ühendiks oleks püriit FeS2 ehk kassikuld, seda ühendit moodustavat rauda ja väävlit leidub Kuu regoliidis piisavalt palju. Lisaks neile elementidele on suures osas esindatud ka ühend FeS ehk troiliit, kusjuures seda leidub just väikeste osakestena. See teeks aga mikrokristallide kasvatamise just lihtsamaks, sest piisab vaid sisuliselt väävli lisamisest ja rekristallimisest.
Teoreetiline kasutegur püriidist päikesepatarei puhul on 25 protsendi juures, kõike eelnevat arvesse võttes on materjalil potentsiaali küllaga. Esimesed edukad katsetused said tehtud Katriin Kristmanni magistritöös, kui õnnestus sünteesida vajaliku geomeetriaga püriidi mikrokristallid. Saadud tulemusi esitleti sel aastal rahvusvahelisel astronautikakongressil IAC2021 Dubais.
Edaspidine töö seisneb peamiselt elektriliste ja optiliste parameetrite parandamisel, aga ka võimalike alternatiivsete ühendite otsimisel. Koostöö Euroopa Kosmoseagentuuriga hõlmab lisaks finantsilisele toetusele ka Hollandis asuva Euroopa Kosmoseagentuuri teadus- ja tehnoloogiakeskuse maailma tipptasemel laborite kasutamist. Samuti tähendab see juhendamist ning igakülgset nõustamist. Projekt kestab neli aastat ning peaks lõppema edukalt kaitstud doktorikraadiga ning võimalik, et ka Kuu tulevase baasi energiaprobleemi lahenduse leidmisega.
Taavi Raadik tõi esile Eesti noorte teadlaste oskust, soovi ning ambitsiooni luua midagi nii tähtsat, kui seda on päikesepatareide tootmise tehnoloogia Maa kaaslasel Kuul.
„Tehnikaülikooli bakalaureuse- ja magistriõppe kvaliteet on tõesti selline, et meie doktorant on ESA-le võrdväärne partner, kes suudab oma teadmiste ja oskustega panustada, niivõrd tähtsa probleemi lahendamisse, kui seda on Kuu baasjaama energia tootmine,“ märkis Raadik.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
