Kui pealkirjast võiks arvata, et mul on rahvatervise pärast suur mure, nutan end öösiti magama, sest Eesti meeste (ja ilmselt ka paljude naiste) südamed ja kopsud ei pea lõpusirgeni vastu, siis tegelikult mitte.
Võiks isegi öelda, et mul on selles osas raske oma ükskõiksust talitseda. Ei morjenda isegi see, mis tohutu koormuse nad (või kunagi ka ma ise) panevad haigekassale ja meditsiinisüsteemile.
Sotsiaalmaksu ja tubakaaktsiisiga ostame endale õiguse teha oma kehaga suhteliselt kõike, mida tahame. Lihtsalt mulle tundub kuskil tilgutite all hingeldamine tulevikuväljavaatena päris hirmutav, seega püüaks seda pigem vältida.
Vaimsed testid
Aga mis värk selle tervisetõendiga on? Lihtne värk. Enne, kui ostad paki suitsu, peab olema läbitud tervisekontroll vaimse- ja füüsilise vormi osas. Nagu juhilubade puhul. Näiteks kord kolme aasta jooksul. Professionaal peab andma hinnangu, kas suitsusõber on võimeline kõndima vähemalt 15-30 sammu ilma kõrvalise abita, kriisiolukorras ka rohkem.
Veelgi olulisem on aga vaimsed testid. Kindlaks on vaja teha, kas konkreetse indiviidi intelligents, sotsiaalsed oskused, kooseksisteerimisvõime, moraalne kompass ja muud olulised funktsioonid üldse toimivad. Kahjuks näitab põgus pilk tänavale, et hirmutavalt suur kogus suitsetajaid on rikkis ja nende eeltoodud näitajad on võrdsed keskmise maakiviga.
Ma tean, et suurem osa eestimaalastest ei loe seda arvamust. Väga suur osa nendest, kellele konkreetne kurjustamine on suunatud, ei loe ilmselt üldse midagi ja ma ei saa välistada ka lugemisvõime täielikku puudumist.
Mis sul viga on?
Küll aga võib siit mõtteidu hakata juuri ajama mõne entusiastliku poliitiku peas, kes vajab järgmist väljundit, ütleks isegi hitti (või lollust, oleneb, kellelt küsida), millega püünele ronida. Ja nii võikski see lumepall veerema hakata. Suitsu ei saa enne osta, kui arstil käidud.
Aga esimest korda võiks teha tingimisi seaduse. Poliitikud lubavad selle tervisekontrolli sisse viia juhul, kui suitsetajad oma pead inimkeha pimedamast tagaosast välja ei tõmba ega õpi selgeks ühte ja ainsat lihtsat tõde – koni on prügi. Koni on kole ja keskkonnale ohtlik prügi.
Koni ei ole mingi asi, millele kinganinaga liiva peale ajades see haihtub läbi universumi ussiaukude. See ei ole kellegi teise probleem. See on sinu probleem, sest muidu lendad arstlikusse kontrolli, kus tõmmatakse kindlasti kätte ka kummikindad, et kontroll oleks põhjalik.
Ja siis hakkab toimima loodetavasti selline isetoimiv kontrollmehhanism. Kui mõni tobisõber näeb teist koni maha viskamas, annab vastu kukalt, sest keegi ei taha ju piiranguid ja arsti juures tindiplärakaid analüüsida ning oma lapsepõlvest rääkida. Ei mingit pealekaebamist ja korrakaitsjate ressursi kulutamist.
Kui see kõik oli liiga pikk ja keeruline ning jäi segaseks, siis kokkuvõte: ära, kurat, viska oma koni maha, sest mis sul viga on?! See on ohtlik jääde, väga kole ja täielikult sinu vastutusel. Pildid ei ole illustreerivad, vaid reaalne olukord Tallinna kesklinna trammipeatuses. Prügikastini oli täpselt 1-15 sammu.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
