Sloveenia, riik, kus Zahkna ja Oja hiljuti Pokljuka MK-etapi paarissegateatesõidus teise koha võitsid, on pindalalt Eestist kaks korda väiksem. Seal elab aga ligi kaks korda rohkem inimesi. Seega on lihtne seal ringi sõita ning miks mitte minna ka naabrite juurde: Itaaliasse, Austriasse, Ungarisse või Horvaatiasse.
Rohkem kui 60 protsenti Sloveeniast on roheline ning seda iseloomustab mägine maastik. Maikuus võib minna mägedesse suusatama, seejärel sõita tunnikese ja joosta Aadria merre ujuma. Sloveenias on maailma suurim karupopulatsioon, üks suurimaid mesilaspopulatsioone ning iga kahekümnes sloveenlane on mesinik. Sloveenlased on tublid aednikud, loomasõbrad ja matkajad. Rohelise ja sportlikuna võib iseloomustada ka sealset loodusturismi.
Škocjani koopad
Kui süda ihaldab täpselt 13-kraadist temperatuuri, siis selleks on ideaalsed Postojna või Škocjani koopad. Sealt leiab rohkesti tilkekivimeid: stalaktiidid kasvavad laest allapoole ning stalagmiidid maast ülespoole. Mõned tilkekivimid kohtuvad keskel ja moodustavad kauneid sambaid. Külastasin soodsamat ja vähem turistirohket Škocjani, kus jalutasime läbi ruumide, mis võtsid lausa ahhetama.
Esimene koobas, mis avastati ühtlasi viimasena, sai nimeks “Paradiis”. Sealsed sambad on justkui kõrgema jõuga kunstniku voolitud. Mõningaid koopaid võib kirjeldada looduse ehitatud maa-aluse kirikuna või “Sõrmuste isanda” saagast välja karanud vaatepildina: silla ületamine kõrge kuristiku kohal. Ühes nahkhiirte piiksumist täis koopas on isegi vesi vorminud kaltsiumkarbonaadist kausikesed. Pilte sellest paigast leiab siit.
Škocjani koopad asuvad 77 kilomeetri kaugusel pealinn Ljubljanast ning sinna pääseb rongiga. Rongijaamast edasi viivad karstialal paiknevate koobasteni väikesed tasuta bussid. Maa-alustes koobastes käiakse koos giidiga ja seal pilti teha ei tohi. Osades koobastes ja Skocjani regionaalpargis saab aga käia iseseisvalt. Hinnad jäävad vahemikku 7.5-24. Rohkem infot leiab siit.
Bledi järv
Imeilusa sinakasrohelise veega Bledi järv on turistide seas väga populaarne sihtkoht. Järve keskel asub väike saar, kuhu võib paadiga aerutada. Vaade võtab lausa hingetuks. Meie käigu ajal auras järv mõnuga ning seal juures oli hea soe.
Järve ääres kaljukünka otsas on Bledi loss vaateplatvormi, muuseumi ja restoraniga. Kuigi lossist sai häid kaadreid järvevaatest, ei olnud see koht kindlasti väärt piletiraha kulutamist. Muuseum oli pigem hektiline – tükike siit, tükike sealt korralikku suuremat pilti maalimata. Kauneid fotosid saab klõpsutada ka lihtsalt järve ääres jalutades ning lossi ühel küljel on tasuta vaateplatvorm. Järve ääres on kohvikud ja restoranid, kus saab ka kohalikkku Bledi kreemikooki kremšnitat mekkida.
Vintgari kanjon
Vintgari kanjon asub umbes nelja kilomeetri kaugusel Bledi järvest Triglavi rahvuspargis, mis on Sloveenia ainus rahvuspark. Meie otsustasime mitte maksta hingehinda lühikese transpordi eest ning jalutasime sinna nautides kauneid vaateid loodusele. Kanjon on 1,6 kilomeetrit pikk ning selles kulgev Radovna jõgi on imelise sinise puhta veega. Seda kaunistavad kosed, kärestikud ja kaljuseinad.
Külastajatel palutakse jääda avastamiseks ette nähtud teele ja mitte minna vett katsuma. Ilmselt on kitsuke jõeäärne rada põhjus, miks sissepääs sellele alale maksab 1-10 eurot (rohkem infot siit). Meie külastuse ajal oli rajal päris palju turismigruppe. See elamus on kindlasti oma hinda väärt. Kanjoni lähistel on ka Triglavi mägi, mille otsa ronimist peetakse n-ö sloveenlaseks olemise kriteeriumiks. See on kujutatud nii Sloveenia lipul kui ka vapil.
Velika planina mäeplatoo
Velika planina mäeplatoole pääseb nii mõni minut sõitva köisraudteega kui ka pika tunde võtva matkaraja kaudu. Sealne temperatuur on oluliselt külmem kui allpool, mistõttu tasub ennast soojalt riidesse panna. Köisraudtee juures on kohvik, kus võib maha istuda ja vaadet nautida, kui mäed just pilve sees pole.
Mõnda aega edasi kõndides jõuab vanasse karjakülla, mis minu käigu ajal oli küll väga vaikne, aga hooajal kostitab külastajaid kohaliku toiduga,, sealhulgas juustuga. Sealt avanevad vaated, mida võiks kõige paremini kirjeldada “kihilistena”. Hooajal saab seal ka suusatada.
Aadria mere rannik
Tol varahommikul kui Aadria mere rannikule maailmakoristuspäevast osa võtma sõitsin, oli Ljubljanas kolm kraadi ja mu suust tuli nähtavat auru välja. Pooleteist tunni pärast olin aga juba 24-kraadises kuumuses ja mu nägu kõrbes ära. Rannikuala on 47 kilomeetrit pikk ning sealt paistavad ka Horvaatia ning Itaalia. Merd ääristavad veneetsia arhitektuuristiilis linnakesed ja üksikud majad. Turistide seas populaarseim linn on Piran, mida mina nägin üksnes eemalt.
Rannikut ääristavad viinamarjaistandused, palmid, oliivipuud ja viigimarjapuud. Strunjanis on ka maailma vanimad soolaväljad, mida mainiti esmakordselt 13. sajandil. “Valget kulda” – nagu sloveenlased ise ütlevad – toodetakse seal tänini ning seal kasvavad mitmed haruldased kaitsealused liigid, mille eluks taoline soolane pind täpselt ideaalne on.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
