Kõnnin tänaval. Minu ees jalutab naine, lükkab lapsekäru, suurem laps on käe kõrval. Veel enne nendeni jõudmist tunnen tuttavat lõhna. Lavendel. Lõhn on nii tugev, et õhus kandub seda minuni isegi mitme meetri kauguselt. 

Tean seda lõhna, sest palju aastaid tagasi oli sama lõhnaga pesuloputusvahend mul kodus kasutuses. Miks, seda ei oska tagantjärele öelda. Nii lihtsalt tehti. Võib-olla sellepärast, et telereklaamis ütlevad kodukeemiatootjad, kui mõnus see on. Nädal aega pärast pesu pesemist lõhnavad rõivad endiselt. 

Kusjuures neil on õigus. Need koguperetoodetena reklaamitavad pesuvahendid lõhnavadki väga kaua. Neid lõhnu tunneb trammis ja bussis, last sõime viies sealses garderoobis, poes järjekorras seistes. Vanasti ma neid lõhnu peas ei registreerinud, sest elasin ise nende sees. Kõige vanem laps kasvas samuti üles “võrratus” aroomikompotis. Järgmised lapsed on sellest puutumata, vähemalt kodus.