Tuumaenergeetikat toob Eestis maale Fermi Energia, kes on selle teemaga jõudnud juba võimalike reaktoritootjate väljavalimiseni. Sõelale on jäänud kolm tootjat: GE Hitachi, NuScale ja Rolls-Royce. 8. veebruaril peetaval konverentsil saab ka laiem avalikkus teada, millise reaktoriga jaama ehitama hakkamise kasuks siis valik langes.

Kuidas selle valikuni jõuti ja millised on nende kolme reaktori eripärad, selgitas Mihkel Loide Fermi Energiast.

Eestile sobivad väikesed moodulreaktorid

Esiteks on oluline ära märkida, et kõne alla tulid vaid väikesed moodulreaktorid. Põhjus seisnes selles, et vaid need sobituks sujuvalt meie elektrivõrku. Nimelt on Elering seisukohal, et üle 400 megavatiseid tootmisüksusi Eestisse ehitama ei peaks, sest kui elektritootjal peaks tekkima mõni probleem, saaks kogu süsteem nii suure tootmismahu väljalangemisest valusa hoobi.

Jaam ise võib aga koosneda mitmest reaktorist. Võrdluseks: Narvas asuva mitmest eraldiseisvast energiapolkist koosneva Balti elektrijaama maksimumvõimsus on ligi kaks korda suurem.

Valiku juures oli möödapääsmatult oluline, et tegemist poleks ei Hiina ega Venemaa tehnoloogiatega. Kõik peab olema algusest lõpuni Lääneriikides välja töötatud. Lisaks peab reaktor Eestis valmimise ajaks olema juba kusagil lääneriikides kasutuses, nii et meil jaama üles seades saaks tugineda mõne teise riigi kogemusele. See tähendab, et ka rajajal endal on litsents ja kompetents selleks olemas.

„Põhjalikumalt sisse töötamata või lausa katselised tehnoloogiad ei ole Eesti jaoks praktilised, sest nendega oleks meil ilma välise abita keeruline hakkama saada,“ märgib Loide. „See tähendab, et valikusse jäävad tüüpidest keevavee ja survevee reaktorid, mis on maailmas laialt kasutusel ja oma töökindlust tõestanud ning mida tunnevad ka näiteks meie partnerid Soomest ja Rootsist.“

Lisaks peab olema võimalik ette planeerida ehitusele, tööjõukulule, kütuse vahetamisele ja jaama hooldusele minevaid kulusid, et elektri hind liialt kõrgeks ei osutuks – eesmärk on ju siiski hoida tuumaenergiaga elektrihind tarbijale taskukohane. Ka tekkivate jäätmete käitlemiseks peab olema toimiv lahendus ja see ei tohi olla liiga kallis, kuid peab olema tõendatult ohutu kõigile järgnevatele inimpõlvedele ja looduskeskkonnale.

Kolm viiekümnest

50 maailmas arenduses olevast väikereaktoritüübist on kolm väljavalitut kõige kaugemale arenenud ja Eestile kõige paremini sobivad. „Neid saaks ka suhteliselt kiiresti ehitama hakata ilma liialt arendusprotsessi järele ootamata. Koos planeerimisega läheks sellele kümmekond aastat, mis energeetikas on küllaltki lühike aeg,“ kinnitab Loide.

Kõigi kaalutud väikereaktorite eripäraks võrreldes suurte tuumajaamadega on see, et nende ohutus on tagatud autonoomselt, elektrivarustusest või inimese sekkumisest sõltumatu. Isegi avarii korral jahtub reaktor ise nii kiiresti, et vähemalt seitsme päeva jooksul pole sinna vett lisada vaja. Seejärel saab seda teha kasvõi tuletõrjevoolikuga.

Kõik kolm on moodulreaktorid, mis tehakse juba tehases valmis või valmistatakse seal vähemalt suuremõõdulised detailid, mida on lihtne kohapeal kokku panna. See on kiirem ja ka palju ettenägematusi ning võimalikke defekte jääb olemata. See tähendab, et jaama saaks kolme-nelja aastaga valmis.

Igal tootjal oma eripära

Millised on aga kolme tootja, GE Hitachi, NuScale’i ja Rolls-Royce’i reaktorite eripärad?

„Olime juba varem valinud General Electricu BWRX-300 referentstehnoloogiaks,“ selgitab protsessi Loide. „Selle kohta oli varases staadiumis võimalik saada kõige rohkem andmeid, mida planeerimisprotsessis on vaja.“

Kolme sõelale jäänud tõsisema kandidaadi vahel valimiseks tuli nende arendajal esitada põhjalikud andmed möödunud aasta detsembri keskpaigaks. Niiviisi oli võimalik näiteks tootmisprotsessis, hoolduskuludes, jaama enda maksumuses kohta üsna detailne hinnang anda ja nii pakkumisi hinnata ja üsna detailseks minna. Tuumajaama arendajana peab meil olema selga, mida plaanime ehitada, mis on selle hind ning millise hinnaga elektrit saame müüa,,“ selgitas Loide.

BWRX-300 näol on tegu selle keevaveereaktori kümnenda põlvkonnaga, mida tähistab täht X mudeli nimes. Mudeli aluseks on suurem ja juba litsentseeritud III+ põlvkonna reaktor ESBWR, mille mõõtmeid on vähendatud ning sellest tulenevalt on lisandunud ka passiivjahutuse võimekust.“

BWRX-300 võimsuseks, nagu nimigi ütleb, on 300 MW.

NuScale’i reaktor koosneb õigupooles tervest reast basseinis kõrvutiasetsetavatest 77 MW võimusega reaktoritest. Sinna saab vajadusel reaktoreid ka juurde lisada, eeldusel muidugi, et need hoonesse ära mahuvad. Seega tuleks võimalike laiendusplaanidega arvestada ka reaktorihoone ehituses.

Rolls-Royce SMR põhineb samuti tuntud tehnoloogial, kuid kui GE Hitachi võttis aluseks suure reaktori ja tegi sellest vähendatud versiooni, siis Rolls-Royce käitus vastupidiselt – väga lihtsustatult öeldes arendas tuumaallveelaevadele mõeldud reaktori suuremaks ja võimsamaks. Tulemuseks on 470 MW elektrit tootev reaktor.

Reaktori võimsust saab küll vähendada, aga rajamise kulud nii ei vähene: ühe euro eest saab lihtsalt vähem elektrit. See viib reaktorit konkurentsis allapoole.

Samas on Roll-sRoyce’il ka lisaks brändi tuntusele ka teisi plusse. „Näiteks asjaolu, et Euroopas arendatud tehnoloogia on juba kohe plaanitud 50Hz võrgusagedusele, samas kui Ameerika tehnoloogiate puhul tähendab võrgusageduse vajadustele vastavaks kohandamine“ lihtsalt mõningast lisakulu. Midagi tehniliselt ülemäära keerukat selles pole,“ märgib Loide.

Nüüd, jaanuari lõpuks, on Fermi Energial tehnoloogiavalik pärast nädalaid kestnud tuumaasjatundjate koosolekuid ja arutelusid tehtud.

Eestisse rajamiseks sobiva tuumatehnoloogia ütleb Fermi Energia välja 8. veebruaril toimuval aastakonverentsil, kuhu saavad huvilised registreeruda aadressil fermi.ee/konverents.