Tuumajaamadest rääkides jõuame sageli ka inimesteni, kes jaamades ja selle ümbruses elavad. Kas see töö on ohutu, kas inimesed, kes tuumajaamade ümbruses elavad, on pidevas hirmus õnnetuse ees või on see tänaseks juba tegelikult iganenud teema. Millised inimesed töötavad kaasaegses tuumajaamas ning kuidas see mõjutab ümberkaudsete inimeste elu, räägib lähemalt Fermi Energia üks asutajatest Henri Ormus.

Töötajad nagu igas teises tootmisettevõttes

Nii nagu väga paljuski muudes valdkondade on täna suur osa tuumaenergeetikas töötavatest inimestest tegelikult kontoritöötajad. On ju tuumajaamas olemas kõik sarnased ametikohad nagu igas teises suuremas tootmisettevõttes. Näiteks elektri-, automaatika-, mehaanika- ja ehitusinsenerid, raamatupidajad, finantstöötajad, projektijuhid jne. 

“Muidugi on tuumajaamas ka mõned erilisemad töökohad nagu tuumajaama operaatorid, kiirguskaitse eksperdid, hooldus- ja järelvalvetöötajad, kellel on väga spetsiifiline väljaõpe,” selgitab Henri Ormus.

“Kui vaadata tuumaenergeetika alal töötavate inimeste jaotust, siis umbes 5% on tuumaala tippspetsialistid, kellel on sügav tuumateadmine. Nende hulka kuuluvad teadlased, põhilised projekteerimis- ja ohutuseksperdid,” märgib Ormus. 

“15% on tuumaala spetsialistid, kellel on tugev tuumaalane kogemus,” räägib Henri Ormus. Nende hulka kuuluvad erinevad protsessiinsenerid, käidu-, hooldus- ja järelvalvetöötajad.

Ülejäänud 80% töötajatest on olemas tuumaalane teadlikkus ehk nad võivad Ormuse sõnul olla spetsiifilise tuumaenergeetika alase taustata, kuid neil on teadmised tuumaohutuskultuurist ja tuumaala nüanssidest. 

Töötajad kõrgradioaktiivsusega kokku ei puutu

Tuumajaamadest räägitakse ikka ja jälle kõrgradioaktiivsusest, millega ka töötajad kokku peavad puutuma. “Teatavate hooldustööde käigus puutuvad hooldusmeeskonna töötajad kokku taustkiirgusest veidi kõrgemate doosidega, aga karta pole seal midagi, sest tuumaenergeetikas on kõik väga rangelt reglementeeritud,” selgitab Ormus, et kõrgradioaktiivsusega töötajad otseselt kokku ei puutu.

“Seatud maksimaalsete saadavate kiirgusdooside piirmäärad on madalad ning kõrgendatud kiirgustsoonis hooldustöid tegevad töötajad jälgivad väga hoolikalt ette antud protokolli,” toonitab Ormus, kes lisab, et lisaks jälgib nende tegevusi omakorda kiirguskaitse järelvalvaja. 

Tööde ajal loevad dosimeetrid pidevalt saadavat kiirgusdoos ja pärast tööde lõpetamist viiakse läbi veel eraldi kontroll, millega kindlustatakse, kas kõik on olnud normide piires. “Vastavalt olukorrale kasutatakse sobivaid kaitsevahendeid, ja -riietust,” märgib Ormus.

Ormus toonitab, et enamjaolt tuumajaamas töötab inimene kõrgendatud kiirgusega kokku ei puutu. “Pigem puututakse kõrgendatud kiirgusega kokku vaid teatud väheste hooldustööde käigus ja ka seal jälgitakse, et seadusega kehtestatud piirnorme ei ületataks ehk riskid töötaja tervisele on viidud absoluutse miinimumini” lisab ta.

Ümberkaudsele piirkonnale positiivne mõju

Kui vaadata, kuidas tuumajaamade ehitamine mõjutab ümberkaudsete inimeste elu, siis Henri Ormuse sõnul mõjutab ta pigem just positiivses suunas. “Vallale suureneb maksutulu, tehakse investeeringuid kohalikku infrasturktuuri. Kohalikele on odavam või lausa tasuta elekter, uue loodavad töökohad,” loetleb Ormus mõned positiivsed aspektid, mida tuumajaama rajamine kaasa võib tuua.

“Töötava tuumajaama ümbruses ega vahetus läheduses kiirguse tasemed võrreldes varasema loodusliku taustkiirguse fooniga võrreldes ei tõuse,” kummutab Ormus müüdi justkui tuumajaama rajamine tõstaks ümbruskonna kiirgusfooni.

“Kui Soomes valiti Fennovoima uue tuumajaama jaoks asukohta, siis mitu valda lausa võistlesid, kes selle endale saab, sest nad teadsid teiste Soome jaamade näitel, kui palju positiivseid tuuli see nende piirkonda toob,” räägib Ormus.

Ormuse sõnul on Soomes tuumajaamade toetus väga kõrge, eriti nendes valdades, kus tuumajaamad juba aastakümneid töötavad. “Tavaliselt on juba nii, et mida ei tunne, seda kardetakse, aga mida rohkem on inimesed informeeritud, seda vähem ka peljatakse,” lisab ta.

Radioaktiivsed ained välja ei levi

Kui siiski peaks ikkagi mingisugune õnnetus juhtuma, siis on Ormuse sõnul kõik vajalikud meetmed juba varem välja töötatud ja ümberkaudsetele inimestele selgitatud.

Kui vanemate tuumajaamade puhul on avarii planeerimistsoonid 5-20km, siis täna ehitatavates kaaseaegsete väikeste moodulreaktorite avarii planeerimistsoon piirneb tavaliselt tuumajaama territooriumiga. “Nende turvalisust on hinnatud nii kõrgeks, et ka kõige raskema õnnetuse puhul ei levi radioaktiivsed ained tuumajaama alalt välja,” lisab Ormus.