Tekkivad tuumajäätmed on üks peamisi küsimusi, mis mõlgub inimestel meeles, kui keegi mainib kuskil vestluses tuumajaama. Kui ohtlikud või ohutud need on ning mida nendega pärast kasutamist ette võetakse, et need inimestele ja keskkonnale laastavaks ei muutuks?

Igasugune tegevus tekitab jäätmeid

Oluline on aru saada, et tegelikult kaasnevad igasuguse inimtegevusega jäätmed, mis on mõnikord rohkem, mõnikord vähem nähtavad. Ei ole olemas tegevust, millel ei oleks keskkonnale mitte mingisugust tagajärge. 

Kui vaatame praegu meil levinud kütuseid, siis ka fossiilsetel kütuste põletamisel tekib palju gaasilisi ja muid jäätmeid, mille peamiseks nähtavaks jäätmeks on tuhk. 

Ka tuumaenergia puhul ei pääse me jäätmetest. Tuumkütuse suur erinevus võrreldes fossiilsete kütustega on see, et tuumkütus ei põle ning nii ei teki ka põlemissaadust ehk süsinikdioksiidi.

Teiseks ei muutu kasutatud tuumkütusel tema füüsikalised ja keemilised omadused, nagu see toimub fossiilsete kütuste puhul, mistõttu on tegelikult võimalik kasutatud tuumkütust tulevikus uuesti kasutada.

Mis teeb tuumkütuse eriliseks ja põhjustab inimestes hirmu on see, et kasutatud tuumkütus on radioaktiivne. Fermi Energia kaasasutaja Merja Pukari sõnul on kasutatud tuumkütus tõesti piisavalt ohtlik, mida ei tasu niisama näppima minna.

“Terminoloogiast lähtudes ei peeta kasutatud kütust jäätmeteks enne, kui nad on viidud lõppladestusjaama,” selgitab Merja Pukari, et senikaua kuni lõppladestusjaama pole kütust viidud, siis kutsutakse neid tegelikult kasutatud kütuseks. Peamiseks põhjuseks, miks neid pole tänaseks lõppladestusjaama viidud on see, et tegemist on väga kalli ja tegelikult suure taaskasutuspotentsiaaliga materjaliga.

Kõrgradioaktiivsed vs väheradioaktiivsed jäätmed

Kuigi inimesed väidavad, et tuumajäätmed on probleem, siis tegelikult mõeldakse selle all kasutatud kütust, mis on kõrgradioaktiivne ning need moodustavad kõikidest jäätmetest kõigest 0-3%. Ehk enamus on siiski väheradioaktiivsed jäätmed.

Kõrgradioaktiivsed on põhimõtteliselt kasutatud kütus ja kontrollvardad, mis tuleb hiljem ohutult ladestada. Väheradioaktiivsed on aga sellised igapäevased kulumaterjalid. Näiteks tuumajaamas tööl käivate inimeste seljas olevad kaitsevahendid – kitlid, jalanõukaitsed, kummikindad. Lisaks ka näiteks erinevad puhastuslapid. 

Vaheladustamine

Kasutatud tuumkütus võetakse 3-5 aasta möödudes rektorist välja ning pärast jahutamist vaheladustatakse näiteks kasutatud kütuse vahelaos. “Näiteks Rootsis on kogu riigi kasutatud kütus ladustatud kahte suurde basseini,” räägib Pukari. Lisaks Rootsile ladustab ka Prantsusmaa oma kasutatud tuumkütuseid basseinides. 

Üheks vaheladustamise põhjuseks on see, et kasutatud tuumkütust on võimalik tulevikus uuesti kasutada. Just sellepärast näiteks ootab ka Prantsusmaa uue generatsiooni tehnoloogiad, mis võimaldaks tuumkütust uuesti kasutada.

Merja Pukari sõnul ei pea kasutatud kütust tingimata vee all hoidma, vaid teda võib hoida ka kuivhoidlates, kus on sellisel juhul ehitatud eraldi nn tünniparkla. “Seal tünni sees on omaette kõrgtehnoloogia, kus toimub kütuse pidev jahutamine,” lisab ta.

Kindlasti ei hoita kõrgradioaktiivseid jäätmeid plekktünnides nagu võib näha ehk mõnes filmis. “Kui keegi neid plekktünnideks ladustaks, siis oleks see arvatavasti selle inimese viimane asi, millega ta tegeleks,” märgib Pukari.

Basseinivesi on suletud ringluses

Jahutusbasseinides olev vesi on suletud ringluses. Kõikvõimalike lekete jaoks on Pukari sõnul tehtud eraldi disainid, mis koguvad kõiksugused tekkivad lekked kokku ning suunavad nad süsteemi tagasi. “Seda vett liigutatakse ja filtreeritakse pidevalt,” märgib ta. Kõiksugused filtrid viiakse pärast kasutamist madalradioaktiivsete jäätmete ladestusjaama. 

Spetsiaalsed transpordikonteinerid

Kasutatud tuumkütuse transpordiks kasutatakse spetsiaalseid konteinereid. Neid taaskasutatakse ja nende eluiga ulatub aastakümnetesse. Merja Pukari sõnul peab transpordikonteiner olema lollikindel. “See peab vastu pidama nii vees kui maa peal,” selgitab ta. Näiteks Rootsis asuvad kõik tuumajaamad rannikul ning seetõttu on mugav kasutada kogu tuumkütuse transpordiks laeva.

Süvageoloogiline lõppladestamine

Kasutatud kütusele kehtib sarnane põhimõte nagu inimestel, et mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama. Kuidas radioaktiivseid jäätmeid ohutult lõppladestada, on uuritud pikka aega ning on leitud, et süvageoloogiline lõppladestamine on ohutuim pikaajaline lahendus. “Seda on uurinud põhimõtteliselt kõik riigid, kes kasutavad tuumajaamasid ning peavad jäätmeküsimustega tegelema. Lisaks ka näiteks Rahvusvaheline Aatomienergia Agentuur,” räägib Pukari.

Maailma kaks juhtivat riiki lõppladestamisjaamade ehituses on meie naabrid Rootsi ja Soome. Rootsi arendas selle lahenduse välja ning Soome võttis selle sisuliselt üle, kes nüüdseks on juba Rootsist ka veidi ette jõudnud. Mõlemas on riigis on sisuliselt ka kõik ühiskonnagrupid sellele lahendusele heakskiidu andnud.

Kui tuumkütus saab maa alla maetud, siis väheneb tema radioaktiivsus seal pikkamisi loodusliku tasemeni. See võib võtta sadu tuhandeid aastaid. “Seetõttu tegutsetaksegi tuumaküsimustes sageli väga aeglaselt, et kõik otsused oleksid kaalutletud ja läbimõeldud,” kommenteerib Pukari.