INTERVJUU “Ta ei mõtle alternatiividele!” Pandipakendi juht lahkab Greta Thunbergi plastivaenu ja räägib Eestit ootavast üllatusest

Eesti Pandipakendi tegevjuht Kaupo Karba.Foto: Eesti Pandipakend

Eesti Pandipakendi juht Kaupo Karba on inimene, kes hoolib ja teab pakendite ringlusest ja maailma kurnavast plastimurest nii mõndagi. Intervjuus toob ta esile eeskujulikud eestimaalased, räägib, milliste uuendustega plaanitakse Eesti turgu üllatada, ja avaldab, kuidas tema tõlgendab kliimaaktivistide sõnavõtte.

Vaadates, kui hästi toimib Eestis pandipakendi süsteem ja kuidas see võib-olla toimib kuskil mujal maailmas, siis mis on Eesti pandipakendi edu võti, miks inimesed viivad taarat automaati, miks nad tahavad seda teha?

Eestlane on väga kohusetundlik rahvas. Nad võtavad kõik asjad kohe käsile. Vaadates kasvõi, mis majanduses toimub. Kui võrdleme siin Portugali või teisi lõunapoolseid riike Eestiga, siis seal tulevad inimesed kõigepealt tänavatele, kui on mingisugune veidike valusam muudatus. Tükk aega veel võitlevad ja siis mingi pika vinnaga toimub muutus. Eestlased võtavad kõik muudatused, olgu need siis valusad või mitte, kohe omaks ja on kuidagi jube paindlikud. 

Hiljuti kellegagi rääkides tuli jutuks, et kui hakkad sealt altpoolt Kreekast, Itaaliast, Hispaaniast tulema, siis seal restoranis supi sees kärbse leides võetakse see välja, visatakse ära ja süüakse rahulikult edasi. On täiesti normaalne, et joogiklaasil on sõrmejäljed. Kui liikuda järjest põhja poole, siia seda karmimaks ja reeglitest kinnipidavamaks kõik läheb. Et lõpuks Soomes, kus kõik on “by the book”, ei tohi inimene redelistki niisama üles minna, vaid selle jaoks tuleb ehitada eraldi platvorm või trepp. See on võib-olla loomuse küsimus. 

Aga rääkides pandipakendi tagatisrahast, siis meie kolleeg tegi aastal 2008 magistritöö ja uuris seal tarbija käitumist. Valim oli suhteliselt esinduslik, ja uuringust tuli välja selline asi, et tol hetkel arvas 10–15 protsenti elanikkonnast, et nad on rohelised ja käituvad nii-öelda keskkonnateadlikult. 10–15 protsenti ütles kohe, et neil on savi, mis pärast neid saab. Tulgu või veeuputus, aga nemad ei hakka iial taarat koguma ja tagastama. 

Ja siis oli selline vahepealne osa, kes ütles, et kui neid kuidagi motiveerida, siis nad käituks keskkonnateadlikult, aga muidu on nad piisavalt laisad, et seda mitte teha. Aga nagu näha, osutus tagatisraha selliseks motivaatoriks, mis ikkagi suunas inimesi pakendeid tagastama. 

Tegime mõned aastad tagasi sarnase uuringu ja selgus, et umbes 25–30 protsenti inimestest tagastab taarat ka ilma rahalise motivaatorita ehk roheliselt käituvate elanike osakaal on vaikselt suurenenud. See vahepealne mass, keda tagatisraha motiveerib, on jäänud piisavalt suureks, aga samas on see pisut kahanenud. 

Aga mis on see lisamotivaator, mis paneb inimesi taarat tagastama? On see mure meie planeedi püsima jäämise pärast? 

Siin võib ju pikalt rääkida, kas Greta Thunberg oli õigel ajal õiges kohas. Ma paraku ei nõustu kõigi tema sõnavõttudega.

Toon näite – meil on kolm valdkonda: PET/plast, alumiinium ja klaas. Need erinevad materjalivaldkonnad korraldavad oma konverentse. Ma olen alumiiniumikonverentsil käinud aastast 2008 igal aastal või üle aasta. Ja aastatel 2010–2016 räägiti sellest, kuidas kõik on halb, kohe-kohe saavad ressursid otsa, mingit kogumist ei toimu. Kõik on väga halvasti ja me peame midagi tegema – ja nii aastast aastasse.

Greta Thunbergi sõnum oli täpselt sama, et kõik on jube halvasti – plast on halb, kõik on halb. Loomulikult tuleb probleemile tähelepanu pöörata, aga peale meeletu kriitika oleks ta võinud ju öelda, mida me tegema peame, et olukorda parandada. Või vähemalt mõned ettepanekud, kuidas siis seda muuta. 

Keskkonnateadlikkus ja rohepööre on viimase viie-kuue aasta jooksul tulnud nii ajakirjandusse kui sotsiaalmeediasse hästi jõuliselt ja see on mõjutanud ka noori. Meie alustasime oma keskkonnaharidusprogrammiga 2011. aastal ja tolle aja noored said esimesena sellealase hariduse. Kasvas teadlikkus maailma ookeanides laiutavatest Prantsusmaa-suurustest prügisaartest. See on hakanud mõju avaldama kõigile. 

Näiteks käivad meil aeg-ajalt täiskasvanute grupid ka ekskursioonidel ja nendega vesteldes selgub, et nende lapsed on käinud mõned aastad varem meie juures ja isad ei julge enam kodus õlut juua, sest tavaliselt viskasid nad purgi või pudeli prügikasti, aga nüüd tuleb see korralikult sorteerida või taaraautomaati viia, sest muidu saad lapse käest pragada. Siinkohal on lapsed võib-olla see positiivne pool, kes muudavad ka oma vanemaid. 

Millised need lapsed ja täiskasvanud on, kes teie juures käivad? Mida nad teada tahavad või milline on olnud nende tagasiside? 

Üks, mis on kõiki paelunud, on see, et meil on kaks-ühes. Meil on kontor ja meil on reaalne käitluskeskus, kus on näha, mida me nende pakenditega teeme. Ega lapsi ju ekskursioonide raames kuskile tootmistesse ja tehastesse väga ei lubata, aga meie juures paelub neid reaalne pakendite käitlus. 

Kord sattus meie juurde tuurile üks praegune riigikogu keskkonnakomisjoni liige. Pärast tuuri oli ta üllatunud, et me tõesti käitleme pakendeid siin päriselt. 

Oleme saanud palju kummutada valearusaama, et ma küll kodus sorteerin pakendeid, aga siis tuleb auto ja paneb kõik need sorteeritud pakendid ühte autosse. Seda ei toimu juba kümme aastat enam. Aga see teadmine on nii, nii sügavalt juurdunud ja siis ongi selline ebamäärasus, et aga miks ma peaks pakendeid sorteerima. 

Eks see tarbijalt pakendite kättesaamine on põhimure, kus meil nii hästi ei lähe. Kodust läbi käiv pakend on täna keeruline küsimus. Siin tuleb kohalikel omavalitsustel ja taaskasutusorganisatsioonidel veel palju tööd teha. 

Kus on probleem suurem, kas maal või linnas? 

Me vaatame näiteks, kui palju pakendeid elaniku kohta kuskil piirkondades, maakondades kogutakse. Hiiumaa on ses osas kõige tublim. Ma olen mõelnud, kas seal on kogukonnatunne niivõrd palju suurem, et lõkkeplatsid ja kõik on kogu aeg puhtad. Vabalt võib olla, et kui kogemata kombel pakend kukub maha, siis naabrimees näeb ja pärast külakoosolekul ütleb: “Näed, see mees jättis prügi maha!” Võib-olla on see üks argument, võib-olla mitte.

Mille üle olen viimastel aastatel mõelnud, on see, et miks pakendite kogumine muudes valdkondades on nii keeruline. Pandipakendi märk pakenditel oli algusaastatel väga õigel kohal ja kindlasti positiivse mõjuga, kuna on eestlasele väga arusaadav ja selgesti mõistetav. Täna arutleme pigem sel teemal, kas see märk on üldse vajalik: kes seda märki ikka enam vaatab, kõik juba niikuinii teavad, mida pandipakendiga teha ja kuhu viia. 

Ülejäänud pakendite suurim probleem on see, et erinevates maakondades on pakendite sorteerimisele erinevad nõuded, mis tekitavad elanikkonnas segadust ja lõpuks käega löömise tunnet. Kui üle riigi kehtiks ühtne regulatsioon, siis on võimalik seda regulatsiooni oluliselt intensiivsemalt eestlastele teadvustada – ja küll see lõpuks ka külge jääb ning hakatakse selle järgi toimetama. 

Aasta alguses räägitakse tihti tulevikust. Milline on pandipakendi visioon tulevikuks? Kuidas muuta Eestit veel paremaks? 

Sina küsisid ükskord, kas sajaprotsendiline tagastus on võimalik. Selle kohta, eriti Eesti kontekstis, on mul oma arvamus. Kuna eestlane armastab palju ise teha, siis kasutatakse pakendeid tihti ka nende isetegemiste juures. Näiteks valmistatakse neist suvel herilasepüüniseid. Klaaspakendeid kasutatakse aiasaaduste sissetegemiseks. Sisuliselt on tegemist korduskasutusega. Andke minna, sest siis ei pea minema ja ostma mahla jaoks kuskilt eraldi klaaspudelit. 

Seega läheb mingisugune osa pakenditest oma tarbeks. Aga eks meie soov on ikkagi saavutada võimalikult suur taaskasutusmäär. Me töötame selle nimel, et meie pakendid, mis on taarasüsteemi tagastatud, jõuaksid uuesti sama valdkonna tooteks – plastpudel töödeldaks tagasi plastpudeliks, klaaspudel klaaspudeliks jne. 

Meie oleme enda taaskasutuspartnerid valinudki selle alusel, et meie poolt kogutud purgid ja pudelid jõuaksidki lõpuks uuesti purgina või pudelina tagasi ringlusesse. Värvilise plastpudeli puhul on väikesed nüansid, sest sellest uuesti ilusat pudelit teha ei saa. 

Samas üritame praegu siin teha ühte pilootprojekti, et Eestis kokku kogutud värviline plast töödeldakse ümber ja tehakse uus plastist pruun pudel, kuhu sisse villitakse Eesti tootjate poolt uus jook. Oleme ise ka põnevil ja ootame ning vaatame, kuidas piloodil minema hakkab. Teame juba ette, et selliselt ümber töödeldud pakendid ei tule kõik täpselt ühte tooni – mõni pakend tuleb tumedam, teine heledam ja nii edasi. Eks ole näha, kuidas tarbija selle vastu võtab. Ja kas peavadki kõik pakendid olema ühte värvi?

Me oleme pakendiettevõtjate ja -tootjatega pikalt koos toimetanud selle eesmärgi nimel, et pakend oleks juba disainimise hetkel uuesti ringlusse võetav. Oleme ministeeriumiga oma ideid põrgatanud, et kas on võimalik mingisuguseid täiendavaid tootegruppe pandi alla suunata. 

Arutelud käivad, kaardistame turgu, analüüsime, millised pakenditüübid mingis grupis on, kas need on tehniliselt vastuvõetavad. Kas on mingisugune muu alternatiiv kui taaraautomaat, sest täna ei saa veel kõiki asju taaraautomaati suunata. Täna on mõeldamatu, et samast kogumiskohast käiks läbi näiteks kodukeemia ja lastetoidu pakendid. Sellisel juhul ei oleks võimalik joogipakendit hoida samas väärtusahelas ehk kasutatud joogipakendist ei oleks võimalik toota uut joogipakendit. Samas tahame anda omalt poolt sisendi, et riigis tervikuna taaskasutuse ja eelkõige ringlussevõtu määr suureneks.

Aga kuidas on lood pakenditootjatega, kes saavad üldsuselt ja ajakirjanduselt pahandada, et nad reostavad keskkonda oma tootmisega? Näiteks kasvõi plastpakenditest rääkides?  

Aga keegi ei mõtle, mis oleks alternatiiv? Tegelikult ei ole alternatiive. Pakendi mõte on ju jooki või toitu kaitsta ja ohutult tarbijani viia. Siin meenub, kui Greta Thunberg tuli pilti ja teatas, et plast on kõige halvem materjal üldse, mõtlemata sellele, mis on alternatiiv. 

Siis üritati tulla välja mingite erinevate alternatiividega – bambuste, palmilehtede, õlide ja muuga. Tänaseks on selgunud, et mõni pakutud alternatiividest on veelgi mürgisem materjal. Aasias võeti sellepärast sadadelt tuhandetelt hektaritelt puid maha, et alternatiivseid pakendeid toota. Kas see on mõistlik? Pigem on mõistlik see, et kasutame seda, mida me maa seest oleme juba võtnud, hästi kaua ja suuname selle korduvalt ringlusesse. 

Vaatasin Eesti plasti statistikat – 2006. ja 2022. aastal pandi tükiliselt umbes sama palju  plastist joogipakendeid turule. Suurusjärgus oli see umbes 150 miljonit. 2006. aastal oli selle 150 miljoni pakendi kaal 6360 tonni, täna on selle sama mahu kaal 5050 tonni. 

See näitab, et tootjad ei tegutse uisapäisa ja ei taha reostada. Nemad mõtlevad samamoodi, kuidas saaks võimalikult vähe pakendit kasutada, aga samas tarbijani hästi palju toodet viia. 

Minu arust on see hästi lahe, et pakendiinnovatsioon on kogu aeg toimunud. Kui käia erinevatel plastiüritustel, siis kuuleb, kuidas suured ettevõtted räägivad, et nad tegid meeletu innovatsiooni, näiteks 2-grammine kork on nüüd 1,8-grammine. See 0,2 grammi võib tunduda mitte midagi, aga kui korrutada see läbi miljarditega, siis saab juba massi ka. Iga selline väike samm on teretulnud.

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Kord nädalas

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega?

Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.