Taskuhäälingu #ärarääma kümnendas saates käis külas aastal 2021 keskkonnavaldkonna mõjuisikuks valitud trummivirtuoos Reigo Ahven. Jutuks tuli, mis on meid ümbritsevas keskkonnas sellist, mis paneb suure loodusesõbra ja kalamehe südame valutama ning mis teeb rõõmu. Vestlust vedasid Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

Ahven tunnistas, et keskkonnavaldkonna mõjuisiku tiitel on talle suur au ja samas suur vastutus. “See pole kindlasti nii, et võin nüüd loorberitele püherdama jääda, vaid hoopis nii, et kallis Ahven, pane nüüd punuma nii, et uimed lehvivad,” lubas muusik tiitlit sellele vääriliselt kanda.

Suure Eesti looduse fännina teeb Ahven oma igapäevatoimetusi keskkonnale mõeldes ja jagab seda mõtteviisi oma lastelegi. Tema 17-aastase poja töö on näiteks pere taara automaati viimine. Selle eest saadud raha tahab noormees investeerida ja nii rahatarkust õppida.

Loodus on Ahvenale inspiratsiooniallikaks. Kuna tema töö on üsna intensiivne, otsib ta selle tasakaalustuseks loodusest vaikust ja ilu. Tihti käiakse koos sõpradega kalal. “Aga meriforelli rannikupüük toimub nii, et sa lähed sõbrast saja meetri kaugusele, oled seal üksi ja täiesti vait. Olen avastanud, et minu õnnetunne ja ka muusikaline sooritus on võrdelises seoses silmadest sisse minevate päikesetõusude ja -loojangute arvuga, mul on seda vaja,” nendib mees ja lisab, et õnneks on tema pere leppinud, et mõnel aastal kaob ta terveks päevaks kuskile Lahemaa rahvusparki isegi kuni kaheksakümnel korral.

Eesti looduse fänn, kes panustab keskkonda 

Ahven on veendunud, et Eestist ei koli ta mitte kunagi ära. Olles elanud perega pool aastat New Yorgis, mäletab ta seda tohutut valu, et ei saanud Eesti loodusesse minna: “Kuigi meil pole mägesid ega orge, koski ega kondoreid, ninasarvikuid ega kaelkirjakuid, avastasin – mul pole seda vajagi. Mulle meeldibki see samal ajal tasapaks ja sisuliselt sügav Eesti loodus.”

Aasta mõjuisikuks ei valita üht inimest aga niisama. Ahvena sõnutsi oli ta tiitli saamisest siiralt hämmingus, kuigi nimekiri tema keskkonnaalastest tegevustest on üsna pikk. Ahven toob näiteks algatuse oma raha eest metsa istutama minna. “Igaüks, kes metsa istutanud, teab, et ühe hektari peale läheb 2000–3500 istikut. Mina olen oma metsa ostnud 500 istikut ja seda on üsna vähe. Samas, mitte eriti osava matemaatikuna arvutasin välja, et 500 on rohkem kui null,” kutsub ta teisigi eraalgatuslikult metsa istutama minema. 

Ajal, kui metsamajandamise teemal tekkinud tuline konflikt oli Eestis haripunktis, kutsus Ahven enda poolt Karl-Erik Taukari ja Lenna Kuurmaa ning riigi poolt RMK koos metsa istutama. Kusjuures protsessi ei juhtinud RMK, vaid muusikud ütlesid, kuidas asi käima peab. Kõik see juhtus vahetult enne seda, kui riik koroonapandeemia tõttu mullu märtsi alguses lukku pandi. Aktsioonile kulus mitu tuhat eurot, kuid Ahven ei kahetse tagantjärele midagi, hoolimata sellest, et ta oli eelmisel kevadel kolm kuud sisuliselt töötu. Ta võtab metsateema kokku: “On muidugi väga tore, kui sul on oma arvamus, kuidas metsa peaks majandama, aga ära virise niisama, pane sellele teod ka taha – näita, kuidas siis õige oleks.”

Meri ja kalad on Ahvena südameasi

Ahven tõstab esile antropoloogiadoktor Joonas Plaani, kes käib oma uurimustööde tarvis vanades kalurikülades ja teeb seal kaluritega kõik tööd kaasa. Samuti veab Plaan kestlikku kalaprogrammi Kalafoor, mille eesmärgiks on tõsta inimeste teadlikkust selles osas, milliseid kalu süüa. Plaan on nõustanud mitut Eesti suuremat poeketti teemal, missuguseid kalu müües ei aidata kaasa Läänemere olukorra paremaks muutmisele. Tänu sellele on nii mõnedki kalaliigid lettidelt kadunud. Ühtlasi on Ahven Kalafoori kõneisik.

Talle meeldib mõtteviis, et inimene peaks sööma seda, mis on pärit umbes 500 kilomeetri raadiusest tema kodukohast. Ühelt poolt on see toit inimese organismile kõige vastuvõetavam ja teiselt poolt on selle transport palju rohelisem.

Linnamäe pais Jägala jõel on Ahvena jaoks kõige tähtsam keskkonnateema. “Jägala juga on Eestis pea ainuke kosk ja sealt langev vesi on väga hapnikurikas ning kaladele hea elukeskkond. Aga kohe pärast seda juga on paisjärv, tuleb Linnamäe pais ja hüdroelektrijaam, mis hoiab kogu hapnikurikka vee kinni. Teisel pool tammi aga – kogu selle kolme kilomeetri ulatuses kuni jõe suudmeni – on selle tagajärjel kaladele oluline kruus jõe põhjas kaetud paksu mudaga,” on Ahven olukorra pärast pahane. Paraku võtab siin lahenduse leidmine aega, sest osapooli on palju ning teha tuleks suuri investeeringuid.

Jõulud ilma paanikata

Kui Ahvenalt tormilise jõulutarbimise kohta küsida ning uurida nende pere eelistuste kohta, ütleb pereisa, et ega päris ilma kingitusteta ei saa. “Meie peres on nii, et iga laps saab ühe jõulukingi. Ma arvan, et laste jõulukingi õnnetunde piir on see, kas on kink või pole. Kui jõuluvana on vähegi tähele pannud, kui ta on lapse kirja läbi lugenud, siis ma usun, et laps on ühe kingi üle õnnelik. Iga järgmise kingi puhul on see õnnetunne juba kordades väiksem,” on Ahven veendunud.

Tema arvates peaks iga laps maailmas ühe kingi saama, ise soovib ta kingituseks stressivaba aega koos oma lähedastega. “Teen ettepaneku, et ajal, mil väga lihtne on paanikasse sattuda – ärge lihtsalt minge paanikasse ja nautige koosolemist.”

Perekond Ahven toob tavaliselt jõulukuuse oma metsast, kuid tänavu oli lund nii palju, et ohutult polnud võimalik metsa pääseda ja seetõttu osteti jõulupuu kohalikult kuusemüüjalt. Üldiselt ongi Ahven seda meelt, et hulluks pole rohelise mõtteviisiga vaja minna, oluline on lihtsalt millestki alustada.

Kuula taskuhäälingut #ärarääma siit: