Kahe aasta pärast peab kõiki plastist joogipudeleid katma kork, mis jääb pudeli külge ka pärast avamist – nii näeb ette Eestis paar kuud tagasi vastu võetud eurodirektiiv. Joogitootjatele tähendab muudatuse elluviimine lisakulutusi ning keskkonnale senisest rohkemgi plasti, sest materjalikulu suureneb.
Euroopa Liidu Teataja direktiivis seisab, et ühekordselt kasutatavad plastesemed, mida EL-i randadest kõige rohkem leitakse, on joogipakendite plastist valmistatud korgid ja -kaaned. Seetõttu võeti vastu otsus lubada sellised joogipakendid, mis on ühekordselt kasutatavad plasttooted, turule ainult siis, kui need vastavad ettenähtud tootedisaini nõuetele, mis vähendavad joogipakendite plastist korkide ja kaante keskkonda sattumist.
Sel sügisel vastu võetud ühekordse plasti ehk SUP-direktiivi ülevõtmise eelnõu järgi peavad hiljemalt 2024. aasta juulis kõik kuni 3-liitriste plastpudelite korgid ja kaaned kinnituma pudeli külge ning jääma sinna ka pärast avamist.
Keskkonnaministeeriumi andmetel aitab muudatus vähendada plasttoodete mõju keskkonnale, eelkõige veekeskkonnale ja inimeste tervisele, ning edendada üleminekut ringmajandusele. Eesti pandisüsteemi joogitootjad ning maaletoojad on seadnud korgikohustuse kasulikkuse aga kahtluse alla.
Plasti tekib hoopis juurde
Kuna joogitootjad peavad looma korkide kinnitamiseks uued tehnoloogiad, siis kerkib siit oluline küsimus: kas me nii hoopis plasti juurde ei tooda? Tootjate tehtud arvutused näitavad, et toodame küll. Selleks et kinnitada kork pudeli külge, tuleb toota lisaplasti, mis kokkuvõttes suurendab kinnitiga korgi kaalu. Selge on ka see, et muudatuse elluviimine nõuab omajagu investeeringuid ehk tootjad peavad leidma uue lahenduse ka villimisliinidele.
Eesti Pandisüsteemi lahendus
Seetõttu pakkusid joogitootjad omalt poolt välja hoopis lihtsama lahenduse: pandi tagasi saamiseks nõuaks taarapunkt edaspidi nii pudelit kui korki. “See olnuks taaraautomaatide seadistamise küsimus,” ütles Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke.
“Teisalt tuleb tunnistada, et selline lahendus oleks keskendunud vaid pandisüsteemi kuuluvatele plastpakenditele ning jätnuks välja näiteks plasti sisaldavad piima- ja mahlatetrapakendid.”
Välja pakutud lahendus oleks olnud Eestis üheks võimaluseks, kuidas vältida korkide sattumist loodusesse. Siinkohal tuleb aga arvestada asjaoluga, et direktiiv otsib lahendust üle-euroopaliselt ja mitte ainult ühe või paari liikmesriigi põhiselt. Paraku ei saa meie innovaatiline pandisüsteem kõikide pakendite korgiprobleemi lahendada, sest mujal Euroopas on riigid meist sammu võrra maas.
“Kui vaadata üleeuroopalist pilti laiemalt, siis saame tõdeda, et Eestis juba pea kaks kümnendit toimiv pandisüsteem on mujal jätkuvalt innovatiivne lahendus,” sõnas Urke. Mitmed riigid käivad Eesti pealt õppimas ning proovivad leida sarnaseid viise ka enda koduriigis pandisüsteemi rakendamiseks. “Täna on Euroopas üleüldse kokku ainult 11 pandisüsteemiga riiki, kõik neist ei ole ka Euroopa Liidu liikmesriigid.”
Teiste Euroopa riikidega võrreldes on Eestis väga heal tasemel ka pandiga plastpudelite ringlussevõtmine – kümnest müüdud pudelist kogume kokku lausa üheksa. “See on tulemus, mis on enamikele Euroopa riikidele veel täiesti kättesaamatu,” ütles Urke. “See on ka põhjus, miks vaatavad mitmed riigid aktiivselt just pandisüsteemi rakendamise võimaluste poole. Oleme näiteks viimasel paaril kuul taaskord võõrustanud suurel hulgal riiklikke delegatsioone ja huvilisi Moldovast, Kosovost, Rumeeniast, Põhja-Makedooniast ja Poolast”.
Kui tahame vähendada plastide sattumist loodusesse ja säästa keskkonda, peame me kõik plastidega ümber käimisel näitama üles ka senisest rohkem hoolsust ja suuremat vastutustundlikkust.
Selleks et plaste efektiivsemalt taaskasutada ning tagada, et ka pudeli korgid või muud plastist elemendid uuesti ringlusesse läheksid, peame suutma rakendada juba olemasolevaid lahendusi. “Need tuleb ka päriselt tööle panna, mitte jätta need kuskile dokumentidesse kirjutatud ridadeks,” märkis Urke.
