Oled sa kunagi mõelnud, kuidas sinu riided on toodetud ja mis neist pärast ärakandmist saab? Võiks ju ka öelda, et mis see üldse minu mure peaks olema, kuid tegelikult on riietest saamas üks suuremaid globaalseid prügiprobleeme – moetehased toodavad lakkamatult, inimesed tarbivad ohjeldamatult ning rõivakuhjad kerkivad sekunditega. 

Aasta esimeses #ärarääma taskuhäälingu saates võtsimegi ette rõivaste ja tekstiilide ringmajanduse teema. Stuudiokülaliseks oli seekord enam kui viisteist aastat valdkonnaga tegelenud rõivaste ja tekstiilide ringmajanduse ekspert Kerli Kant Hvass. Vestlust vedasid Eesti Pandipakendi kommunikatsioonijuht Kerttu-Liina Urke ning Rohegeeniuse toimetaja Silvia Sool.

Kerli huvi rõivaste vastu tärkas juba lapsepõlves tänu oma õmblejannast emale, kes materjalide vaesel nõukogude ajal oskas nutikalt juba kasutatud tekstiile uueks ümber õmmelda. Tõeline “krõps” käis Kerlis ära aga 2002. aastal Tallinna tehnikaülikoolis ärijuhtimist õppides. “Tegelikult pole mind äri sellises klassikalises mõttes kunagi kõnetanud. Seal, Ann Vihalemma keskkonnasotsiaalse turunduse loengus saingi aru, et äri tegemine selleks, et maailm oleks parem, on valdkond, mida tahan välismaale edasi õppima minna,” meenutas ta.

Õpingute jätkamiseks valis Kerli Taani, kus ollakse keskkonnateemadel muust maailmast mitme sammu võrra ees. “Samas nägin ma seal esimest korda, et rõivastel pole sellist väärtust kui tol ajal Eestis, kus rõivaid parandati ja kanti hoopis kauem. Inimesed tarbisid seal palju, kandsid mõne korra ja viskasid siis ära ning võtsid järgmise,” on Kerli veendunud, et just siis ärkas temas aktivist.

Oma doktoritöös keskenduski ta sellele, kuidas luua ja juurutada ärimudel, mis toetaks korduvkasutust ning korraldaks riiete ringlusse saatmist. Seda just brändi vaatest – kuidas rõivad kokku koguda, kuidas need taas- ja korduskasutusse saata ning kuidas vanad tekstiilkiud uutesse toodetesse saaks. Kerli tõdes, et rõivatööstussektoris on selles valdkonnas veel kõvasti arenguruumi. “Ma räägiks globaalselt, sest Eestis on tootmine pea olematu, toormaterjal tuleb mujalt ning kantud riided lõpetavad osaliselt välismaal. Tegelikult on see sektor üpris katki,” nentis ta ja lisas, et asjalood on siin üpris halvad.

Sekunditega kerkivad riidekuhjad

Viimase viieteistkümne aastaga on tarbimine kahekordistunud, samas kui rõivaste eluiga on kõvasti kahanenud. Uuring Inglismaal tõi näiteks välja, et inimesed ostavad puhkusele sõites mõne naela eest kümmekond T-särki, kannavad need ära ja viskavad seejärel minema, sest pesta pole mõtet.

Väidetavalt läheb maailmas igas sekundis üks rekkatäis riideid ja tekstiile prügimäele. Eestiski on tarbimine kasvanud, mõned aastad tagasi tehtud uuringus selgus, et aastas tarbitakse siin inimese kohta 14,8 kg tekstiile, millest 2,4 kg on kasutatud tooted. Selle numbriga oleme Euroopas keskmisel tasemel (Taanis tarbitakse ca 16 kg ning Lätis-Leedus pisut vähem).

Kerli nentis, et kõigist tarbitud tekstiilidest kogutakse globaalselt kokku vaid 27 protsenti, Eestis 30 protsenti, mis on isegi hästi. Sellegipoolest jõuab Eestis kokku kogutud tekstiilidest ligi pool prügimäele. “Ringmajanduse kontseptsiooni järgi meil ideaalis ju prügi ei tekikski – kasutame neid asju nii kaua kui võimalik ja kui asjadena enam ei kõlba, lähevad need materjalina ümbertöötlusse, kuid Eestis on ümbertöötluse võimekus nullilähedane,” rääkis ta. 

Vastavaid uuringuid selle olukorra kohta Eestis on vähe, sest tekstiiliprügi pole varem meie kultuuriruumis suur probleem olnud. Niinimetatud nõukaaegne vajadus ja harjumus asju pikalt kanda, parandada ja ümber teha on teatud põlvkondades veel sees. Kerli on tänulik, et on pärit just sellisest, riideid parandavast ja väärtustavast perest. See annabki talle valdkonnaga tegelemiseks hoopis teise perspektiivi ning sisendab optimismi: “Probleeme on küll palju ja need kasvavad, kuid viimastel aastatel on inimeste teadlikkus kasvanud, poliitiline fookus on teemale suunatud ja kevadel oodatakse EL-i tekstiilistrateegiat, mis on juba selge märk, et sektoriga tuleb tõsiselt tegeleda.” 

Mida me kõige sellega nüüd peale hakkame?

Aastast 2025 peavad kõik EL-i liikmesriigid korjama tekstiiliprügi olmeprügist eraldi. Euroopas töötatakse aktiivselt välja süsteeme, kuidas rõivaste ringlust korraldada. Eestis paraku veel sellega, eriti omavalitsuste tasandil, ei tegeleta.

Ka tootjate teadlikkus on Kerli sõnutsi paranenud: “Kui kümme aastat tagasi bändijuhtidelt küsisin, et kas nad teavad, kuhu nende tooted lõpuks jõuavad, ja kes vastutab, kui need prügimägedele jõuavad, siis tuli kiire vastus, et tarbija. Täna mõeldakse juba palju rohkem sellele, milliseid valikuid tehakse materjalis ja disainis, kui pikk on toote eluiga ja mis temast lõpuks saab.”

Puhaste ja korralike riiete äraandmise võimalusi leidub Eestis piisavalt, probleemiks on kasutuskõlbmatu ja katkine tekstiil – nende jaoks ühtset üleriigilist kogumissüsteemi pole. Lisaks Uuskasutuskeskuse kauplustele ja konteineritele on Tallinnas ja Tartus ka Humana poolt opereeritavad kogumiskonteinerid, kuid nendes kõigis kogutakse vaid puhtaid ja korralikke riideid. 

On mul seda asja ikka päriselt vaja?

Inimeste tarbimisharjumusi muuta pole lihtne, kuid mõned head nõuanded on Kerlil küll. “Mõtle esmalt, on seda rõivast tõesti vaja, ja siis mõtle sellele, et kust sa selle ostad – kas kiirmoeketist kähku ja odavalt või korduvkasutuspoest, mis on küll aeganõudvam, kuid palju keskkonnasõbralikum. Võimalus on ka riideid vahetada või rentida.” 

Samuti võiks huvi tunda, kus on ese toodetud ning millisest materjalist. Kuid siltidelgi ei pruugi alati kirjas olla puhas tõde. Kerli tõi näiteks, et vaid 34 protsenti puuvilla märgistusest on tõene ja kirjade järgi 100-protsendiliselt puuvillases T-särgis võib tegelikult olla omajagu sünteetikat.

Maailmas on arendamisel tehnoloogiad, mis katsetavad digitaalset rõivapassi – samal ajal kui luuakse rõivas, luuakse talle digitaalne pass, kus on kogu info toote kohta: kes tootis, mis materjalist, milliseid kemikaale on kasutatud jne. See nn digirõivas hakkab riide eluajal infot koguma, kas näiteks kangasse kootud kiuna või kiipi, mis luku küljes. Nii oleks tulevikus võimalik täpselt teada saada, mitmendal ringil ese on või millest koosneb, kui see lõppfaasis ümbertöötlusesse jõuab.

Lõpetuseks pani Kerli südamele, et osta tuleks vaid seda, mida tõesti armastad. Kui seda põhimõtet järgid, on väga tõenäoline, et hoiad rõivast hästi ning kannad kaua. Ja tema sõnul on sageli meie enda riidekapp see esimene ostukoht, kuhu sukelduda ja unustusse vajunud rõivatükid üles leida.

Kuula podcast’i täies pikkuses siit: