2021. aasta mais jõustus pakendiseaduse muudatus, mis andis võimaluse lisada pandipakendi süsteemi veini, vahuveini ja muu kange alkoholi plast-, metall- ja klaaspakendid, kuid tänaseks on süsteemiga liitunud vaid üks tootja. Mida siis teha veini- ja kange alkoholi taaraga, kui seda täna veel pandiraha vastu tagastada ei saa ja millest on tingitud tootjate vähene huvi?

Miks ei saa, kui seadus lubab?

Möödunud aastal jõustunud seadus võimaldas tõepoolest liita pandisüsteemiga ka veini- ja kange alkoholi pudeleid, kuid tagatisrahasüsteemiga liitumine on tootjatele ja maaletootjatele vabatahtlik. See tähendab, et kui tootja liituda ei soovi, siis tarbija tema toodete pakendeid automaati tagastada ei saa.

Eestis on tänaseks tagatisrahasüsteemiga liitunud täpselt üks tootja – Nudist. Liitunud tootja tunneb tarbija ära harjumuspärase pandimärgi järgi. 

Miks tootjad ei liitu?

Eesti Pandipakendi tegevjuht Kaupo Karba sõnul peavad kange alkoholi tootjad süsteemiga liitumist kalliks, kuid tegelikkuses on see hoopis viis pikas plaanis kulusid kärpida. “Enamik neist on juba meie kliendid, mis tähendab, et küsimus on vaid uue pakendi registreerimises,” selgitas Karba.

Selleks, et tarbija saaks pakendi tagastada, peab tootja need esmalt pandiregistris registreerima. Vastu võetakse vaid need pakendid, mis vastavad suuruse, kuju, triipkoodi niiskuskindluse ja loetavuse poolest nõuetele. Kui tootjad toimetavad välismaal – näiteks Aafrikas või Lõuna-Euroopas –, võib olla triipkoodi nõuete järgimine keeruline, sest neist ei olda kas teadlik või ei tulda maaletootja soovile lihtsalt vastu. See ei tähenda, et kõik välismaalt pärit pakendid tuleks Eestis üle kleebistada, aga kitsaskoht on see sellegipoolest.

Süsteemiga liitumise protsess on mõnevõrra kulukam, kuid jällegi odavam kui näiteks konteinerkogumissüsteem, mille puhul käib tasu arvestamine kaalu järgi. Pandisüsteemis käib arvestus tükilise koguse järgi. See tähendab, et kui tootjal on valikus palju väiksemaid pudeleid, võib konteinerkogumissüsteem olla odavam, aga raskete veinipudelite puhul kindlasti kallim. 

Aga tulevikus?

Täna tagatisraha süsteemis oleva klaasi ja plasti sihtmäär on 85 protsenti, mis tähendab, et just nii suur hulk turule pandud pakenditest tuleb turult kokku koguda. Konteinersüsteemi puhul on sihtmäärad täna madalamad.

“Euroopa Liidu direktiivi järgi peame 2025. aastast alates kokku koguma 90 protsenti plastpakendeid,” märkis Karba ning lisas, et klaasi puhul on sihtmäära tõstmist tagatisrahasüsteemita keeruline saavutada. “Täna on tagatisrahavälise süsteemi kogumismäär 70 protsenti, kuid võiks olla märksa suurem. Üks kindel viis tarbija motiveerimiseks on kindlasti pandiraha.”

Asjaolu, et tänaseks on tagatisrahasüsteemiga vabatahtlikult liitunud vaid üks tootja, ei tähenda, et see nii jääbki. Samuti ei peegelda see tootjate vähest huvi ringmajanduse ja jätkusuutlikkuse vastu. Karba sõnul on tootjate passiivsuse põhjuseks teised, suuremad murekoormad, mis praegu joogisektorit kummitavad. “Meil on energiakriis, sõda ja COVID-19 – kõigil on praegu raske ja muredega tegeletakse kriitilisuse järjekorras,” arvas Karba. “Kõik ettevõtted panustavad täna sellesse, et muuta oma tegevus jätkusuutlikuks, aga praegustes oludes on tootmisprotsessi ja logistika pealt säästetud energia mõju keskkonnale suurem ja alustatakse ju ikka suurematest probleemidest.”

Aga mida siis praegu pudelitega teha?

Veini ja muu alkoholi pudeleid praegu kaupluste taaraautomaatidesse tagastada ei saa, aga see ei tähenda, et klaaspakendeid ei saaks üldse ringlusesse suunata. Tarbija saab keskkonnahoidu panustada kogudes liigiti kokku kõik oma kodused jäätmed. “Tarbijale on loodud võimalused oma jäätmete sorteerimiseks ja kogu klaastaara, mille eest pandiraha ei saa, tuleks visata klaaspakendite konteinerisse,” selgitas Karba. “Peaasi, et pakend jõuaks taaskasutusse, olgu see siis kas pandi- või konteinersüsteemi kaudu.”

Selleks saavad korteriühistud oma territooriumile tellida klaastaara kogumiseks mõeldud konteineri, et klaaspakendid jõuaksid õigesse kohta.