Tead seda tunnet, kui elekter läheb ära ning hakkad otsima taskulampi – kobad pimeduses, lööd ära mitmeid varbaid, astud legode peale ja kui leiadki, siis patareisid polegi?
Sarnane seis on Eestis naisinseneridega – võrreldes meestega on neid tööturul naeruväärselt vähe. Kuid miks nii on? Lahkame võimalikke põhjusi koos Magnetic MRO personalijuhi Ene Krinpusega, kes ise töötab naisena tehnilises valdkonnas ning aitab heita pilku sinna nurka, mida me tihti ei pruugi näha.
Haara mõnus kruusitäis enda lemmikjooki, säti ennast mugavalt istuma ja võta 5 minutit mõttetust scrollimisest. Jagame sinuga peatselt nelja aspekti, milles võib peituda naisinseneride nappus.
Aga enne viskame pilgu peale hetkeolukorrale.
- Statistikaameti andmetel sisaldub 6928 inimese ametinimetuses sõna “insener”, naiste osakaal on ligikaudu ainult 16%.
- OSKA uuringu „Eesti tööturg täna ja homme 2019-2027” tulemuste põhjal tunneme tulevikus puudust inimestest, kes oskavad tehnoloogiat arendada, hallata, hooldada ja kasutusele võtta.
- Sama uuringu põhjal on üheks erialaks, mille lõpetajaid on liiga vähe, inseneeria.
Ajalooliselt välja kujunenud stereotüübid
Paljudele võib olla jäänud mulje nagu inseneeria oleks ala, mis sobiks ainult meestele. Magnetic MRO personalijuhi Ene Krinpuse sõnul võib põhjuseks olla ajalooliselt välja kujunenud nn meeste ja naiste tööd.
Newengineer.com toob oma lehel välja top 10 läbi aegade suurimat inseneri, kuid kahjuks pole selles loetelus ühtegi naisinseneri. Loetelust säravad vastu aga mitmed tuntud meesinsenerid nagu Tesla, Edison või Musk.
Meedia ja filmide mõjutused kultuurilistele stereotüüpidele
Teeme koos ühe katse. Mõelge nüüd siin ja praegu tagasi kõikide filmide peale, mida te elu jooksul olete vaadanud kasvõi ühe silmaga multitaskides – kui palju olete te näinud seal naisinsenere? Või näiteks naismehaanikuid? “Kiired ja vihased” ja eee…, mul rohkem ei tule, aga ma olen ka ilmselt halb näide.
Krinpuse sõnutsi võib ka see, mida me meedias ja filmides näeme, jätta mulje nagu oleks inseneeria ainult meeste ala. Ning minu meelest võib tal õigus olla, sest meesmehaanikutena tegutsevaid tegelasi meenub mulle tõesti palju rohkem nii seriaalidest kui filmidest.
“Kohati teevad vähekogenud naisterahvad oma täpsuse ja pühendumusega silmad ette kogenud meeskolleegidele.” – Ene Krinpus, Magnetic MRO personalijuht
Töötamine tehnilises valdkonnas – oot mida?
Kuid ehk polegi asi niivõrd selles, et see oleks justkui meeste töö, vaid vastus peitub veelgi sügavamal. Mitte teadmatuses, kuidas midagi teha, vaid võimaluses.
Ene Krinpus, kes ise tegutseb lennundusvaldkonnas, jagab peadpööritavat mõttekäiku: “Ehk on asi selles, et naised pole kunagi mõelnud selle peale, et tehnilises valdkonnas kätt proovida või tundub neile lennundus näiteks kättesaamatu”.
Küll aga näitab elu imehästi seda, kuidas lennundusvaldkonnas töötab mitmeid ägedaid naisterahvaid nii inseneride kui ka lennukimehaanikutena. Krinpuse sõnutsi teevad vähekogenud naisterahvad kohati silmad ette ka kogenud meeskolleegidele.
Pahatihti võime leida ennast olukorrast, kus unustatakse kõige olulisem – oskused sõltuvad inimesest endast ja tema tahtest õppida, mitte sinu soost.
Kultuuriline erinevus
Ka kultuurilistes erinevustes on Krinpuse sõnul oma roll: “Mitmetes kultuurides on tõesti nii, et naisi ei nähta kui insenere”.
Ta tõi silmiavava näite kahest neiust, kes olid tunnistanud, et nende koduriigis, mis ei ole Eestist üldse kaugel, on väga keeruline lennukimehaaniku/inseneri tööd teha. Neid ei lasta asjade juurde, vaid pannakse paberimajandusega tegelema. Soov töötada selles valdkonnas oli neil neidudel aga niivõrd suur, et nad kandideerisid Eesti firmasse – Magnetic MROsse.
Mõelda vaid, need säravad neiud kolisid selle töö nimel suisa Eestisse ja tänaseks on neist saanud sama organisatsiooni lennukimehaanikud, kas pole mitte vägev?
Ka meie Solaride´is usume, et naistel on inseneerias hiiglaslik tulevik. Seda tõestab juba meie endi kuldne nelik naisinseneridest, kelle seas on nii mehaanika- kui ka elektroonikainsenere ning ka tiimijuht. Nad ehitavad Eesti esimest päikeseautot, millega Austraalia armututes tingimustes kuumust ja väljakutseid trotsida ning ehk mitte ainult Austraalias, vaid ka palju lähemal (vt siit).
Kuid meil läheb vaja igaüht, et rühkida nende suurte eesmärkide suunas. See tee pole kerge ning peidab endas nii rõõmu kui ka pisaraid täis kurbust, kuid ainult üheskoos jõuame “tehtud eesmärkide maale”.
Solaride seisab hariduse edendamise eest ning meie jaoks on oluline, et Eestisse tuleks juurde heal tasemel insenere. Täidame toad valgusega ja teeme Eestist riigi, mida tuntakse inseneeria tähesära all, et see säraks eredamini kui Põhjanael ja näitaks õiget teed.
Autorist
Helina Hansar on Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni 3. kursuse tudeng ning Solaride’i PR ja turunduse tiimi liige. Ta usub, et kõige paremini õpitakse just vigadest ning neid vigu soovibki ta parandada, tal ei ole suva ning samamoodi ei peaks olema ka Sul.
