Pärast enam kui 20 aastat kestnud arutelusid jõudsid maailma riigid laupäeva, 4. märtsi hilisõhtul maailmamere kaitse ja kasutamise uue kokkuleppeni. Lepe loob aluse rahumeelseks koostööks maailma neis merepiirkondades, mis jäävad väljapoole riikide jursidiktsiooni.
N-ö mitte kellelegi kuulub ligi kolmveerand kogu maailmamere pindalast, 40% kogu planeedi pindalast ning ligi 95% kogu maailma mereveest.
Keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhataja Rene Reisneri sõnul on Eesti huvi tagada nii meile endale kui ka kõikidele teistele riikidele õiglane juurdepääs maailmamere ressurssidele, mis on kogu inimkonna ühisvara.
„Kokkulepe loob eelduse, et mitte kellelegi kuuluvaid merealasid võtta kasutusele tuule- ja päikeseparkide, tehislinnade ning kalakasvatuste rajamiseks,“ lausus Reisner, kelle hinnangul võiks Eesti teadlased osaleda edaspidi maailmamere uurimises. Eesti ettevõtjad võiks aga olla huvitatud keskkonnale ohutu majandustegevuse arendusest avamerel. „Meil on ju merekalakasvatuste rajamise kogemus ning käivitumas ka mitu tuulikuprojekti,“ selgitas ta.
Seni on mere kaitset ja kasutust reguleeritud 1982 aastal vastu võetud ÜRO mereõiguse konventsiooni ehk rahvusvahelise mereseaduse alusel. „Kuna täpsemaid reegleid polnud, hakkas olukord kontrolli alt väljuma. Mitte kellelegi kuuluvad merealad muutusid paljudele riikidele ahvatlevaks. Tekkimas oli justkui klassikaline kullapalavik, kus tugevamad ja võimekamad hõivavad endale juurdepääsu kogu inimkonna ühistele ressurssidele,“ sõnas Reisner.
Kokkuleppele jõudmine venis pikale eelkõige usalduse puuduse tõttu arenenud ja arenevate riikide vahel. „Arenguriigid, sh Vaikse ookeanide saareriigid ja Kariibi mere riigid, olid seisukohal, et merealade kaitse ja kasutamise edasist korraldust ei tohiks jätta riikide enda pädevusse, vaid otsused tuleks teha ühiselt. Samuti nõudsid nad arenenud riikidelt suuremat rahalist panustamist, et aidata väikestel saareriikidel nii tehnoloogia kui ka teadmistega maailmamere ressurssidele paremini ligi pääseda. Kompromiss leiti spetsiaalse järelevalvemehhanismi kehtestamises, mis võimaldab riikide tehtavaid otsuseid vaidlustada ja sõltumatul teaduskomiteel üle vaadata,“ ütles Reisner.
Eesti läbirääkimisdelegatsiooni kuulusid delegatsiooni juhina Eesti alalise esinduse juht ÜRO juures suursaadik Rein Tammsaar, asejuhtidena alalise esinduse asejuht Kristel Lõuk, keskkonnaministeeriumi merekeskkonna osakonna juhtaja Rene Reisner ja välisministeeriumi juriidilise osakonna rahvusvahelise õiguse büroo nõunik Jaanus Kirikmäe ning delegatsiooni liikmena Eesti alalise esinduse juriidiline nõustaja Kristel Kaeval.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
