Sada aastat tagasi, 1924. aasta veebruari kolmanda dekaadi keskmiseks lumikatte paksuseks mõõdeti Tallinnas 104 cm. Seda loetakse ka Eesti rekordiks. Seega saame tänavu tähistada lumerekordi ümmargust sünnipäeva. Keskkonnaagentuuri blogis kirjutab Ain Kallis, kuidas ja kus tol ajal lume paksust mõõdeti ja miks kinnitati lumerekordiks just Tallinna tulemus, kuigi sama aasta märtsis arvutati Vormsil lume paksuseks suisa 153–156 cm.
Eesti ilmarekordite nimekirjas on selline kirje: “Kõige sügavam lumi, maksimaalne lumikatte paksus dekaadi keskmisena: 104 cm, veebruar 1924 (3. dekaad), Tallinn.” Teatmik „100 aastat Eesti ilma(teenistust), 2019.
Pea igal korralikult lumisel talvel – neid aga jääb teatavasti harvemaks – päritakse klimatoloogidelt-sünoptikuilt: kas tänavune talv on lume poolest rekordiline?
Kui spordirekordid pakuvad huvi paljudele, siis ilmarekorditest sõltub sadade tuhandete elanike elu- ja heaolu. Ilmataadi uue lume- või pakaserekordi püstitus ei jäta ju kedagi külmaks.
Klimatoloogias on kasutusel nii rekordid kui ka nn normid (pikaajalised, vähemalt 30-aastase perioodi kohta arvutatud keskmised näitajad). Põnevust pakuvad rohkem muidugi rekordid. Nood viimased on väga olulised, sest näitavad antud maakoha ilmastiku muutuste piire.
Talviste rekordite püstituste ajad on jäänud õige kaugele. Üks vanemaid siinmail ongi sajandivanune lume paksuse tippnäit – 104 cm. Nii vähe? Rahvas räägib ju räästasteni küündivaist hangedest, rongid olevat 1914. aasta jaanuaris uppunud lumme jne.
Samas võisime aastakümneid lugeda mitmesugustest teatmikest, et maksimaalseks lume paksuseks on mõõdetud Virumaal kohas nimega Pagari kauge 1924. aasta märtsi keskel „vaid“ 97 cm. Miks valiti too näitaja lume rekordiks? Kes valis? Millal? Keegi ei oska enam täpselt sellele küsimusele vastata.
Kuidas mõõdetakse lume paksust?
Ammusel 1924. aastal kirjeldati seda tegevust nii: „Vaatlusteks tarvitati sentimeetritesse jagatud mõõdupuud, mis enam-vähem tuulest kaitstud ja tasasele kohale oli üles seatud. Mõõdeti kell 8 hommikul.”
Viimasel poolsajandil on ilmajaamades lund mõõdetud tasasel avatud alal pindalaga mitte alla 400 m2 ning kolme lumelati abil. See viimane asjaolu tegi mõõtmistulemused oluliselt usaldusväärsemaks – ühe lati juurde võib ju koguneda hang. Ilmselt koguneski, sest väga paljud aastaraamatuisse märgitud tulemused (1924. aastal Vormsi tuletorni juures asuvas mõõtepostis lund 165 cm) ei kinnitatud rekordeiks.
Uuringute koordineerija, Tartu Ülikooli professor Kaarel Kirde kurtis: “Et vaatluste tegemine toimub tasuta, esinevad neis sageli, nagu sademetegi vaatlustel, kohati lüngad.” (Ja mõõtmisel ebatäpsused).
Meteoroloogia aastaraamatute järgi oli möödunud sajandi kahekümnendate aastate algus tõesti lumerohke. Talvel 1923/1924 arvutati kümmepäevakute keskmisteks lume paksusteks nimetatud Vormsil märtsis 153 kuni 156, Kütil Haanjamaal 117, Kuressaares 107 ja Tallinnas 104 cm. Kahe aasta pärast mõõdeti Haanjas lume keskmiseks paksuseks veebruari lõpul aga 143 cm.
Milline neist tulemustest vääriks ilmarekordit?
2012. aastal otsustati ilmateenistuses kinnitada Eesti lume paksuse rekordiks 1924. aasta veebruari kolmanda dekaadi keskmine lume paksus 104 cm, mõõdetud Tallinna ilmajaamas Lasnamäe nõlval nn Punase majaka lähedal.
See mõõtetulemus tunnistati kõige usaldusväärsemaks, sest asutuse fondides on vaatluspäevikud säilinud vaid Tallinna jaama kohta. Pealegi ilmus Pagari aastaraamatutes mõõtekohtade nimekirja alles aastal 1933.
Millal siis rekordi juubelit tähistame? Kindlat päeva, mil seda teha, aga ei ole, kuna lume paksuse kohta peetakse teaduslikku arvet kümmepäevakute kaupa – dekaadi keskmist peetakse lihtsalt usaldusväärsemaks ja täpsemaks.
Veel tuleks mainida, et mõõtekoht polnud majaka ehk ilmajaama juures, vaid paarisaja meetri kaugusel Kadrioru pargis Peeter I majakese lähedal.
Tallinlased arvavad sageli, et Harkus mõõdetavad lumekogused ei iseloomustavat kogu linna lumeolusid. 2019. aastal mõõtsid Keskkonnaagentuuri meteoroloogid lume paksust pea kõigis kohtades, kus ilmajaamad kunagi paiknesid. Selgus, et Peeter I majakese juures, samuti Ülemiste lennuväljal ja Kosel Pirita kandis oli valge vaiba paksus pea ühesugune, jäädes paari sentimeetri võrra Harkule alla.
Ja veel. Praegu mõõdetakse lund 27 vaatluskohas mitte enam käsitsi, vaid instrumentidega ultraheli abil. Mõõtetulemused on näha lumekaardil avaneb uues vahekaardis, mida uuendatakse igal hommikul kell 10.15. Kui ikka lund veel jagub…
Lõpetuseks vastus küsimusele: 104 cm – on seda vähe või palju? Võrdluseks: aastail 1961–2001 mõõdeti Kundas maksimaalseks lume paksuseks 77 cm. Sel sajandil oli tüsedaim lumikate maas 19. märtsil 2010. aastal Alajõel – 80 cm.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
