Suur lugu

PUUST JA PUNASEKS: Reovesi on paksult koroonaviirust täis, aga miks veepuhastusjaama töötajad haigeks ei jää?

Haapsalu Veevärgi reoveepuhasti juhataja Ando Laanesoo ees laual on reoveeproov, mis saadetakse Tartu ülikooli laborisse. Kõrval seisab Veevärgi juhataja Kaido Erik. F: Ivar Soopan

Kanalisatsioonitorudes voolav ja veepuhastusjaamast läbi käiv reovesi sisaldab koroonaviirust, aga miks on nii, et merre jõudes ei ole see enam nakkusohtlik? Kuigi viirus on alles ka merevees, juhtub temaga midagi sellist, mis talt nakatamisjõu võtab.

Koroonaviiruse levimisest reovees teab kõige paremini rääkida Tartu Ülikooli antimikroobsete ainete tehnoloogia professor Tanel Tenson, kes koostab koos kolleegidega ja kümnete veepuhastusjaamade töötajate abiga iga nädal seirearuannet. See näitab, kui suur kogus on eri Eesti piirkondade reovees koroonaviirust. 

Professor Tensoni sõnul ei ole tõenäoline, et merre jõudev viirus nakkav oleks. “Seda küll ei tohiks olla,” ütleb ta. “Siis peaks olema väga värske reovesi ja (inimeste) otsene kokkupuude väljaheitega. Seda on räägitud, et kui näiteks lapse kakaga kokku puutud, siis ehk, aga ka siis ei tohiks see enam nakkuslik olla.” 

Tenson meenutab eelmise aasta augustis vee-ettevõtjatele tehtud ettekannet, mille vaheajal visati selle üle nalja, et muidu nii eemaletõukavate koostisosadega reovesi on nakkushaiguste inaktiveerimiseks väga võimas. See on nagu koroona massihävitusrelv – reovesi muudab viirused jõuetuks, mitte ei levita viirusi edasi. 

Viiruse kroon kaob, aga viirus ise mitte

“See tegelikult nii ongi,” lausub Tenson. “Reovees on palju baktereid ja nad tahavad enda ümber süüa saada. Seetõttu nad toodavad ensüüme, mis lagundavad selliseid valke nagu viiruse kroon. Reovesi inaktiveerib viirusi palju kiiremini kui puhas vesi. Just see, et on palju baktereid ja mikroorganisme, mis lagundavaid ensüüme toodavad. Kui koroona on seal vees, siis ta kaotab oma “krooni” ümbert ära. Seda krooni on vaja retseptorile seondumiseks, et toimuks nakatumine.” 

Seega on fakt see, et viirus ise jääb reovette alles. Piltlikult selgitades on reovees kümmelnud koroonaviirus nagu takjas, millelt on ogad küljest lõigatud ja alles jääb ainult pehme pallike, mis enam millegi külge kinnituda ei saa. 

“Viiruse südamik jääb alles ja seda võib vees leida pikemat aega, aga nakkusohtlik see ei ole,” lisab Tenson. 

Ohutunne ei kao sellest hoolimata

Sellest hoolimata on veepuhastusjaamade töötajad ettevaatlikud ja suhtuvad ettevaatusabinõudesse täie tõsidusega. 

“Oleme üldiselt nii veepuhastusjaamas, reoveepuhastusjaamas kui ka kontoris töötanud erinevates vahetustes, hoidnud meeskonnas distantsi ja võimalusel teinud tööd kodukontorist,” räägib Tallinna Vee reoveepuhastusjaama juht Tiina Kärner. “Oleme kandnud pidevalt maske ja rõhutanud käte pesemise vajadust. Rääkides eraldi reoveepuhastusjaamast, siis samad nõuded on ka seal kehtinud. Eraldi nõudeid kehtestanud ei ole, sest erinevad uuringud on öelnud, et koroonaviirus ei ole reovees nakkav. Samas rõhutan, et reoveepuhastusjaamas on oluline igal ajal pidada kinni sanitaarhügieeni nõuetest ja kasutada vajalikke isikukaitsevahendeid, sest reovees leidub erinevaid viiruseid, baktereid jt haigustekitajaid.”

Kuidas võetakse veeproove?

Mitte kõik Eesti veepuhastusjaamad pole sellised, nagu Tallinnas või näiteks ka Haapsalus, kus jaam asub otse mere kaldal ja puhastatud vesi suunataks merre. Kui reovees sisalduva koroonaviiruse teema eelmisel aastal päevakorda tõusis, tekkis väikelinna elanike seas küsimus, kas ehk on Haapsalu Tagalaht nakkusohtlik. 

Nagu Tanel Tenson selgitas, siis seda karta ei tasu. Haapsalu Veevärgi töötajad on aga samuti reoveega kokkupuutumisel ettevaatlikud ja järgivad täpselt ettevaatusnõudeid. Nad koguvad iga nädal reoveeproove, et saata need Tartu Ülikooli Tanel Tensonile. Sama teevad poolsada veepuhastusjaama üle Eesti. 

Kuidas neid veeproove võetakse? Haapsalu Veevärgi reoveepuhasti juhataja Ando Laanesoo näitab ette.

Veepuhastusjaama ühes hoones seisab põrandal nuppude ja tablooga kast, millest jookseb voolik põrandaluugi all olevasse mahutisse. Sinna jõuab vesi, mis on suurematest jäätmetest puhastatud.

Keskkonnauuringute keskuse automaatproovivõtja imeb mahutist väiksesse anumasse vett kindla aja jooksul.   

“Iga esmaspäev kell 6 ta lülitub automaatselt sisse ja võtab 24 tunni jooksul vett,” selgitab Ando Laanesoo. “Siin masinas on üks nõu, mis täitub. Siis ma võtan selle nõu, viin oma laborisse ja täidan pudelid.”

Teisipäeva hommikul kell 9.30 peatub puahstusjaama väravas kuller, kelle käest jõuavad kaks pisikest kõikvõimalikke baktereid ja viirusejääke täis hägusa veega pudelit Tallinnasse ja Tartusse laboritesse. 

“Covidiga seoses võetakse suuremates, üle 10 000 elanikuga linnades vett ööpäeva jooksul, aga väikestes kohtades võetakse korra kopaga ja pannakse pudelisse. Me oleme sellega nüüd tegelenud 2020. aasta augustist alates,” räägib Laanesoo. “Iga esmaspäev kõik kordub taas ja reedel tulevad juba meedias välja need täppidega kaardid.” Tallinnas ja mujal Eestis käib kõik samamoodi. 

Miks tehakse kaks analüüsi?

Laboris seisavad laual kaks pudelit, milles sisalduvat ainetekompotti on raske ette kujutada. 

“Selline on vesi, mis reoveepuhastisse reaalselt sisse tuleb,” näitab Haapsalu Veevärgi juhataja Kaido Erik siltidega COV märgistatud pudeleid. Vesi on võrest läbi käinud ja suuremad tükid on mehaaniliselt välja võetud, aga hägusat hõljumit on pudeleis omajagu. 

Miks võetakse kaks proovi ja miks üks saadetakse Tallinnasse ja teine Tartusse?

Ando Laanesoo sõnul tehakse Tallinnas keskkonnauuringute keskuse laboris kindlaks, et tegemist on ikkagi korraliku reoveega, mitte sadevee või tööstusliku reoveega lahjaks või kõlbmatuks muutunud prooviga. 

Näiteks kui on väga palju vihma sadanud, siis sellest veest reaalsele olukorrale vastavat analüüsitulemust kätte ei saa. Samamoodi võib juhtuda siis, kui lähikonnas on mõni suur tööstusettevõte, kus jõuab kanalisatsiooni suur kogus reovett. Siis pole asi enam aus ja analüüs ei näita reaalsele olukorrale vastavat tulemust. 

“Nemad (keskkonnauuringute keskus – toim.) annavad Tartule teada, et on ehtne reovesi, võite hakata analüüse tegema,” ütleb Laanesoo. “Eestis on olnud paaris linnas juhuseid, kus on jäänud proov ära, sest on olnud tohutu sadevee sissevool. Vesi ei ole sisaldanud piisavalt inimeste reostust, vaid on lahjendatud.”

Kullerile üle antavad pudelid on pakitud mullikilesse, et anumad ei puruneks. Pudeli kõrvale lisatakse külmutatud geeli klots. “Muidu selle aja peale, kui pudel Tartusse jõuab, kasvab bakter (soojas) hullupööra,” märgib Kaido Erik. 

Käte ja jalgadeta keha

Koroonaviiruse esimese laine harjal levisid lood sellest, kuidas veepuhastusjaamad on viirusepesad, kuhu jõuab kõigi piirkonna haigestunud inimeste kõikvõimalikud viiruseosakesed. Tegelikult nii ongi, aga nagu eespool kirjeldatud, ei jõua nakkusohtlikku viirust tegelikult veevärgi töötajate lauale. 

“Oleme rääkinud professor Tensoniga sel teemal, et kui see koroona kukub sinna vett, siis ülejäänud bakterimass võtab sellelt need ogad küljest ära. Ta muutub nagu surnuks, meieni tuleb nagu laip,” räägib Laanesoo umbes sama jutt, mida rääkis ka Tanel Tenson. 

Kaido Erik lisab piltlikult selgitades: “Ta ei nakka enam nii hästi, käed-jalad kukuvad tal küljest ära, tema organism on olemas, aga ta ei jää enam kuhugi kinni.”

Laanesoo sõnul ei sobi koroonaviirusele reoveekeskkond, aga veevärgis ollakse ettevaatlikud sellegi poolest. “Ma muidugi panen respiraatori ette, kindad ja värgid…”

Kui pudelid saavad pakitud, astume puhastusjaama väravasse, kus on peatunud Haapsalu Pakiauto kaubik. Kuller Rein võtab saadetise ja paneb ajama.  

Nakatumisoht WC-s 

Meedias on varem kajastatud üht Hiina teadlaste uuringut, mis väitis, et avalikus tualetis vett tõmmates on soovitav enne kaas potile peale panna, sest muidu paiskuvad viiruseosakesed aerosoolina õhku. Muidugi siis, kui neid viiruseosakesi eelnevatest WC-kasutajatest sinna jäänud on. Kas veepuhastusjaama mehed teavad sellest midagi?

Kaido Erik seda suureks ohuks ei pea. “Kindlasti hullemaks see olukorda teha ei saa, kui kaane peale paned, aga arvan, et neid kohti, kus ennast hoida, on sada korda rohkem kui see WC,” ütleb ta. “Kui sa WC-ukse lahti teed, siis usun, et sellest lingist võib nakkust rohkem saada.”

Laanesoo sõnul on Tallinna uute kaubanduskeskuste WC-d ilma usteta, sest kõik inimesed ei pese käsi ja uste puudumisel ei levi linkide kaudu kõikvõimalikud viirused. Pigem on Laanesoo hinnangul tähtsam ruumide hea ventileerimine, et vähendada ohus viiruse levikut.  

“Mida rohkem ennast hoiad, seda parem on, aga kuskilt maalt lolliks ei ole mõtet minna,” lisab Erik. “Kui WC-s ventilatsiooni pole, siis see on isegi tõenäolisem nakkamine kui pritsides. Aga noh, ei ole meie ka mingid teadlased, võtame seda rohkem loogika järgi.”

Nakatumist suurendasid ilmselt turistid  

Haapsalu oli vahepeal üsna suure nakatunute arvuga paik. Laanesoo leiab, et Haapsalus on koroonaviiruse levikut mõjutanud palju turism. Kui Tallinnas pandi spordisaalid kinni, voolas linn kaugelt tulnud rahvast täis, sest väikelinnas oli nakatumine algul väike ja ohutusmeetmed lõdvad. 

“Mulle tundus ka, et kui suurem laine tuli, siis tuligi ju pärast seda, kui Tallinnas spordisaalid kinni pandi,” lausub Kaido Erik. “Ja siis olid kohe siin, Raplas, Kohilas ja mujal ümber Tallinna spordisaalid täis. Eks siis pidi hakkama viirus siin ka murdma.”

Kontroll ja karistus on karm

Haapsalus puhastatud vesi jõuab merre. Puhastusjaam ehitati 1980-ndatel otse Tagalahe kõrvale ja sinna jõudis kunagi päris suur reostus, mis mõjus halvasti lahe elustikule. 

See on ajalugu. Kaido Eriku sõnul peavad kõik puhastatud ja merre suunatava vee normnäitajad olema väga head. 

“Need normid tuleb täita. Kui sa neid ei täida, siis on väga suured trahvid. Kui normidest üks on üle määra, hakkavad kohe litakad käima. Ma ütleks, et Eestis on puhastid kõik korrad ja mis korras ei ole, need maksavad trahvi.”

Ta toob näite Nõvalt, mille puhastusjaama Haapsalu Veevärk nüüdseks üle on võtnud. “See ei olnud korras ja Lääne-Nigula vald maksis iga kuu selle puhasti väljundi pealt trahvi. Selles mõttes teadlikult, kuna see puhasti ei olnud võimeline vett korralikult puhastama. Nüüd me oleme uue puhasti sinna ehitanud ja täna enam ei maksa seda ülereostustasu,” räägib Erik. 

Suuremates linnades on Eesti puhastusjaamad heal tasemel, aga väikestes kohtades võib veel leida veevärke, kust väljuv reovesi ei vasta kõigile normidele. 

“Mõned asjad on säästu ajal tehtud aastatel 2008-2009,” ütleb Ando Laanesoo. “Projektid tehti, aga oleme pidanud neid täiustama. Kõik asjad vananevad, kõik areneb. Nõuded on läinud rangemaks.”

Haapsalus oli 1990-ndate lõpus vees sisalduva fosfori väljundinorm 2 mg/l, nüüd on juba 0,5. Veepuhastit projekteeriti tollase normi järgi ja praeguste nõudmiste täitmiseks tuli puhastit täiustada. Nüüd peab see sama puhasti hoidma 0,5-st normi. 

“Kui ühel päeval öeldakse, et see norm on 0,05, siis ei oskagi öelda, millist investeeringut on vaja, et need asjad nii kaugele viia. Aga eks elu lähebki seda teed,” räägib Kaido Erik. 

Kui normid karmistuvad veelgi, tuleb Laanesoo sõnul hakata paigaldama mikrofiltreid, mis on väga kallis. Kui ühiskond seda nõuab, siis seda tulebki teha. 

“Meil praegu jookseb vesi Tagalahte ja öeldakse, et laht reostub,” jätkab Erik. “Ei ta reostu midagi, aga lihtsalt see vesi, mis siit läbi jookseb, on nii toitainerikas. Selle vastu ei saa, see ongi toitainerikas ja see paneb nii vee kui ka vetikad ja muu, mis seal kasvab, vohama. See on fakt, siin ei ole midagi vaielda.”

Toitainete veest eraldamine pole Kaido Eriku sõnul aga mõeldav. “Ega see toitaine ju paha ole. Kui täna see vesi oleks suunatud kuskile loomade karjamaale või sellise koha peale, mis kastaks, siis oleks efekt oluliselt suurem. Aga noh, omal ajal tehti puhastid keset linna ja…”

(Artikkel ilmus esimest korda tänavu juunis Põhja-Tallinna Geeniuses, aga on praeguse koroonaviiruse leviku kõrgajal endiselt aktuaalne.)

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.