Pikk lugu

Spetsialist teeb puust ja punaseks: energiatõhusus ei tähenda ainult väikest küttearvet

Foto: Pixabay

Igal pool Euroopas peavad 2020. aastast alates kõik uued hooned olema liginullenergiahooned ehk vastama A-energiaklassi nõuetele. Kui uue ehitamise asemel on valitud olemasoleva hoone (nt kortermaja) oluline rekonstrueerimine, siis peab tulemus vastama C-energiaklassi nõuetele ja kõrgema energiaklassi nõuet taga ei aeta.

2018. aastal kehtestatud ettevõtlus- ja infotehnoloogiaministri määrusega muutusid energiatõhususe miinimumnõuded siiski leebemaks ja sama määrusega lükkus edasi ka liginullenergiahoone nõude kohaldamine kuni 220 m² suuruse köetava pinnaga uutele väikemajadele, nii et nende puhul nõutakse praegu madalenergiahoone ehk B-energiaklassi.

Rohegeenius uuris Tallinna Tehnikaülikooli hoonete energiatõhususe ja sisekliima professorilt Jarek Kurnitskilt järele, mis vahe on erineva klassi energiatõhusatel majadel ning kuidas saavutada oma väikeelamus liginullenergia nõue. Nii et kui mõttes on omale tulevikus uue kodu ehitamine ja energiatõhususe nõuete uuendamine käib iga viie aasta tagant, siis on mõnevõrra aega planeerida omale ka uue maja ehitamiseks nõuetele vastav energiatõhususe pakett.

Mis on passiivmaja ja kuhu see kadunud on?

Mõnda aega tagasi räägiti energiatõhusate majade kontekstis passiivmajadest kui uuest tulevikust. Need on Eestis aga nüüdseks vajunud unustuse hõlma ning asendunud lihtsalt liginullenergiahoonetega. Passiivmajadel on oma vabatahtlik sertifitseerimissüsteem ja Eestis seda pole, nii et mingisse konkreetsesse energiaklassi passiivmaja praegu ei kuulu.

Kurnitski sõnul võib passiivmajade hääbumise põhjuseks olla see, et passiivmaja kontseptsioon, mis pärineb Saksamaalt, on küllalt jäik ning samadel tingimustel ei ole võimalik Eesti kliimasse passiivmaja ehitada. “Näiteks Rootsis ja Norras on oma passiivmaja nõuded ja nendel on kütte energiavajaduse nõuded passiivmajadele kahekordsed võrreldes Saksamaaga,” selgitab ta.

Passiivmaja on väikese energiakuluga ja tema netoenergiavajadus kütteks ei tohi olla suurem kui 15 kWh ruutmeetri kohta aastas vastavalt Saksa definitsioonile. Passiivmaja idee ongi muuta maja peaaegu isesoojenevaks, kasutades selleks hästi soojustatud ja õhupidavaid välispiirdeid, soojustagastusega ventilatsiooni sissepuhkeõhu soojendamist ja muust küttesüsteemist loobutakse.

Soojemas kliimas piisab maja kütmiseks ventilatsiooniõhu soojendamisest (tavaliselt elekterküte) koos vabasoojustega inimeste, seadmete ja päikesega. Selleks peab maja olema väga hästi soojustatud, ilma külmasildadeta, ka akende paigutus ja kvaliteet peavad võimaldama päikeseenergia passiivset ärakasutamist.

Kurnitski märgib, et ka Eestis prooviti passiivmaju ehitada ja sertifitseerida, kuid üldiselt korraliku küttesüsteemiga, tavaliselt põrandküttega. Meie kliima on sedavõrd külmem, et sissepuhkeõhu soojendamine ei taga soojuslikku mugavust, samuti eelistavad meie inimesed kõrgemat ja ühtlasemat ruumitemperatuuri (Eestis 21-22 ºC, Saksamaal piisab 20 ºC). Passiivmajad on Eesti süsteemis saavutanud tavaliselt B-klassi.

Kuna Eestis oli alates 2008. aastast kasutusele võetud energiatõhususe arvutuse metoodika algusest peale oluliselt täiuslikum passiivmajametoodikast ning energiaarvutus tuli igal juhul teostada energiamärgise jaoks, samuti olid energiatõhususe miinimumnõuded juba siis piisavalt head, siis ilmselt nendel põhjustel passiivmajade aktiivne turundus lõppes.

Passiivmajade kõik head omadused – soojustamine, õhupidavus ning soojustagastusega ventilatsioon on üle kandunud tavaehitusse. Võib siis öelda, et energiatõhususe kiire areng sai passiivmajad kätte ja liginullenergia hooned on passiivmajadest samm edasi.

Mis vahe on madal- ja liginullenergiahoonel?

Kurnitski ütleb, et meie inimesed arvavad, et kui küttekulu ehk siis küttearve on väike, siis on maja automaatselt energiatõhus, ent ka ventilatsiooniks ja valgustuseks kuluv energiakasutus peab väike olema. Energiatõhususe hulka kuulub maja hea soojustus, soojapidavad aknad, soojustagastusega ventilatsioon, efektiivne valgustus, soojusallikad, ja lisaks on nii kütte- kui ka jahutusenergia vajaduse vähendamisel palju abi passiivsetest meetmetest, selgitab ta.

Hoone energiatõhususe miinimumnõuete määruse järgi väljendatakse hoone energiatõhusust energiatõhususarvuna ehk summaarse kaalutud energiakasutusena.

Energiatõhususe A- ja B-klassi ainus vahe on lokaalselt toodetud taastuvelektris ehk päikeseelektri süsteemi paigaldamises. Madalenergiahoone (B-klassi) puhul seda ei eeldata, ent liginullenergiahoone (A-klassi) puhul küll – A-klassi maja katusel peavad olema elektrit tootvad päikesepaneelid.

Madalenergiahoone (B-klassi hoone) on definitsiooni järgi energiatõhusate ja taastuvenergiatehnoloogia lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoonet, mille puhul ei eeldata lokaalset elektri tootmist taastuvast energiaallikast. Kui rääkida väikeelamutest, siis ei tohi madalenergiahoone energiatõhususarv ületada järgmisi piirväärtusi:

  • väikeelamu köetava pinnaga < 120 m² 165 kWh/(m²·a)
  • väikeelamu köetava pinnaga 120–220 m² ja ridaelamu 140 kWh/(m²·a)
  • väikeelamu köetava pinnaga > 220 m² 120 kWh/(m²·a)

Liginullenergiahoone (A-klassi hoone) on energiatõhusate ja taastuvenergiatehnoloogia lahendustega tehniliselt mõistlikult ehitatud hoone. Liginullenergia-väikeelamute puhul ei tohi nende energiatõhususarv olla suurem kui:

  • väikeelamu köetava pinnaga < 120 m² 145 kWh/(m²·a)
  • väikeelamu köetava pinnaga 120–220 m² ja ridaelamu 120 kWh/(m²·a)
  • väikeelamu köetava pinnaga > 220 m² 100 kWh/(m²·a)

Väikeelamute kontekstis tuleb teada seda, et 2020. aasta algusest muutub liginullenergia nõue kohustuslikuks ainult üle 220 m² väikeelamutele. Alla 220 m² väikeelamutele jäävad kehtima B-klassi nõuded.

Meie hoonete energiaklasside süsteem lõppeb praegu A-klassiga ehk liginullenergiahoonetega ja Kurnitski arvab, et enne kui päris nullenergianõue kunagi tuleb, siis paigutatakse A-klassi ja nullenergiahoonete vahele veel mitu energiatõhususe klassi. Nii nagu praegu kodumasinatel on A+++ märgis, võivad tulevikus ka hooned saada A plussidega nõuded.

Kas nullenergiahoone on meie kliimas võimalik?

Nullenergiahoone paremaks mõistmiseks tõmbab Kurnitski paralleeli päikesepaneelide tootlikkusega – kui maja kasutab aastas nt 100 ühikut energiat ja majale paigaldatud päikesepaneelid toodavad sama palju, siis on tegemist nullenergiamajaga.

“Meil kehtestatud definitsiooni järgi pole aga võimalik praegu nulli jõuda, sest hetkel kehtiv metoodika ütleb, et päikesepaneelide toodangust võetakse arvesse ainult see osa, mis hoones ära tarbitakse, ja see osa, mis võrku tagasi müüakse, arvesse ei lähe,” täpsustab ta. Nii et kui tahta praegu nullenergiahoonet, siis peaks Kurnitski sõnul saama päikesepaneelide poolt suvel toodetud elektrit talveks salvestada, et seda talvel kasutada.

Nullenergiamaja on seega võimalik ainult suuremahulise taastuvenergia salvestusega. Sellele ehk kõige lähemal on mõned väljaspool võrgupiirkonda ehitatud hooned, mille on päikesepaneelid, tuulegeneraator, akupank ning generaator. Aga generaator peaks sel juhul töötama taastuvkütusel, siis oleks tegemist nullenergiamajaga. Arusaadavalt on sellised lahendused kallid ning ei ole otstarbekas loobuda elektrivõrgu teenustest.

Kuidas ehitada omale energiatõhus maja?

Kui planeerida omale uut kodu liginullenergiamajana, siis peab selle ehitama nii, et majal oleks korralik välisseinte soojustus, korralikud aknad, soojustagastusega ventilatsioon ja küttelahenduseks soojuspump: kas õhk-vesi soojuspump või maasoojuspump. Saab teha ka kombineeritud lahendusi – neile, kes armastavad ahjusooja, saavad ehitada omale ahju või soojust salvestava kamina ning kombineerida oma küttesüsteemi osaks näiteks õhk-õhk soojuspumba.

“Et ahju köetakse taastuvate ressurssidega, siis on selle kasutamine küttesüsteemi osana võimalik,” leiab Kurnitski ja lisab, et ka pelletikatel on hea variant. Ta märgib siiski, et energiatõhususe arvestusse kuuluvad ahikütte puhul ainult soojust salvestavad variandid ehk siis dekoratiivset kaminat ei arvestata ning ka küttekolle peab olema varustatud põlemisõhu kanaliga. Muidu tekib oht, et ahi tõmbab välja soojuspumbaga soojendatud õhku, mis võib teatud juhtudel viia ahju kasuteguri nullilähedaseks.

Ka vana maja saab energiatõhusaks teha

Kui tahta aga juba olemasolevas majas parandada energiatõhusust, siis soovitab Kurnitski esmalt üle vaadata oma küttesüsteem. “Kui maja on hea siseviimistlusega ja suuremat remonti pole vaja teha, siis tavaliselt saab välja vahetada küttesüsteemi soojuspumba vastu, mille käigus vahetatakse sageli välja ka radiaatorid,” ütleb ta.

Enamasti ei hakka keegi aga remonti tegema selleks, et ainult maja energiatõhusust parandada. Kui maja on kehvas seisukorras ja omanik otsustab seda renoveerida, siis on õige hetk ka energiatõhusust parandada. Kui juba suuremaks remondiks läheb, siis soovitab Kurnitski kaaluda maja soojustamist, soojustagastusega ventilatsiooni ja ka maasoojuspumba paigaldamist, sest see on meie kliimas hoone kütmiseks kõige energiatõhusam lahendus.

Meil räägitakse palju päikesepaneelidest ja kuigi päikesepaneelid tasuvad end 10 aastaga ära, on neil Kurnitski sõnutsi mõtet eelkõige siis, kui maja üldine energiatõhusus on korras. “Kui maja on soojustamata ja küttesüsteem on korrast ära, siis päikesepaneelid seda ei korva, sest need ei suuda toota nii suurt kogust energiat,” täpsustab ta.

Energiamärgise kalkulaator aitab

Kui planeerida omale uus maja liginullenergiahoonena, siis antakse majale koos ehitusloataotlusega ka energiamärgis, mis kantakse ehitisregistrisse ning on avaliku infona nähtav kõigile.

Väikemajade puhul võib energiamärgise väljastada ka arhitekt – selleks ei pea olema energiatõhususespetsialisti nagu muude hoonete puhul. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi kodulehelt leitav energiamärgise kalkulaator võimaldab väikeelamute omanikel ka ise arvutada, millise energiaklassi tema planeeritav maja konkreetsete ehitus- ja küttelahenduste kasutamisel saada võiks.

Järgnevas tabelis näidatakse 122,5 m2 suuruse ühekordse uue väikemaja netoenergiavajadust.

Tabelis toodud netoenergiavajadus näitab teoreetilist energiavajadust temperatuuri hoidmiseks, ventileerimiseks ning muudeks toiminguteks. Energiakasutused ja energiatõhususarv on arvutatud kolme soojusallikaga. Kõik tulemused on esitatud kilovatt-tundides köetava pinna ruutmeetri kohta aastas.

Soojuspumpade puhul on kõik energiakasutused elekter, mis summeeritakse ning korrutatakse energiatõhususarvu arvutamiseks elektri kaalumisteguriga 2,0. Gaasikatla puhul on ruumide kütte ja tarbevee soojendamise kaalumistegur 1,0. Eellpool mainitud MKM-i kodulehel olev väikeelamu kalkulaator teostab sellised arvutused automaatselt.

Tulemused näitavad, et energiatõhususe miinimumnõue, energiatõhususarv 140 kWh/(m2 a) on täidetud nii maasoojuspumba kui ka õhk-vesi soojuspumba puhul. Gaasikatlaga nõuet ei saavutata ning praeguste soovituste järgi soojustatud hoone energiatõhusust tuleks parandada. Nõue on võimalik täita gaasikatlaga, kui pool tarbeveest valmistatakse päikesekollektoritega ning mõningal määral parandatakse hoone soojustust.

Maasoojuspumba puhul (energiatõhususarv 115 kWh/(m2 a)) on tegemist liginullenergiahoonega (A-klassi nõue 120 kWh/(m2 a)). Juhul kui tahetakse saavutada liginullenergiahoone energiatõhusus õhk-vesi soojuspumbaga, siis tuleks hoonele paigaldada 3 kW-se nimivõimsusega päikeseelektri süsteem.

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.