Enefit Green leiab, et tuulikutasu maksmisel peaks tasu suurus olema proportsionaalne selle mõjuga ehk sõltuma elaniku ja tuuliku vahelisest kaugusest.
Enefit Green edastas majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile ettepanekud energiamajanduse korralduse seaduse muutmise ehk niinimetatud tuulikutasu eelnõu kohta ning leiab, et eelnõus pakutud ühesugune tasu ning märkimisväärselt suured tuulikute mõjualad ei sobi kokku.
Ühe suurusega tasu korral makstakse enamus tasust inimestele, kellele põhjustatav mõju on väga väike ning vaid väike osa tasust inimestele, kellele tekkiv mõju on suhteliselt suurem. Seega tegi Enefit ettepaneku jagada tuulepargi mõjuala kolmeks erinevaks tsooniks, mis võimaldaks kehtestada mõju suurusega proportsionaalse tasu. Sarnast süsteemi võiks nende hinnangul rakendada nii era- kui füüsilistele isikutele makstava tasu puhul.
Enefit juhtis tähelepanu, et eelnõu ei sätesta tuulikutasu määra muutmise tingimusi, mistõttu saab määra igal ajahetkel suurendada ning suurendatud tasu peavad maksma ka need tuulikud, mis ehitati teadmisega, et tuulikutasu on madalam. Enne ehitusotsuse tegemist on arendaja jaoks väga oluline teada tulevasi kohustusi, mistõttu tuleks Enefiti sõnul täiendada eelnõud lõikega, kus sätestatakse, et tasu tuleb maksta tuuliku kasutamise ajal suuruses, mis kehtis ehitusloa väljastamise hetkel.
Samuti sätestab eelnõu füüsilisele isikule makstava tuulikutasu piirmääraks 5000 eurot aastas. Fikseeritud suurus ei ole Enefiti hinnangul mõistlik raha väärtuse muutumise tõttu ning otstarbekam oleks siduda piirväärtus näiteks miinimumpalga kordsega.
Eelnõu kohaselt on tuulikutasu saamise õigus isikul, kes oli vastava eluruumi omanik eelneva aasta 1. jaanuari seisuga. Enefit leiab, et see on vastuolus tuulikutasu eesmärgiga maksta tasu inimestele, kelle harjumuspärane eluümbrus muutub pärast tuuliku püstitamist. Kui olemasoleva tuuliku juurde ehitatakse uus eluruum, siis selle omaniku jaoks harjumuspärane eluümbrus ei muutu, järelikult puudub tal ka tuulikutasu saamise vajadus.
Meretuulepargi põhjustatud tõendatud kahju korral on eelnõu alusel kompensatsiooni õigus vaid kalandusettevõtjatel. Enefiti sõnul peaks kahjude tõendamise õigus kehtima kõigile merest sõltuvatele ettevõtjatele. Samuti leiab ettevõte, et kompenseerimiseks ette nähtud piirmäär 5 protsenti riigile laekuvast tulust on liiga väike.
Eelnõu järgi on tuulikutasu maksmata jätmise korral karistuseks rahatrahv kuni 400 000 eurot, mis Enefiti hinnangul ei ole proportsionaalne tuulikute valdaja poolsete maksete hilinemise korral. Kuna regulatsioon peab olema õiglane nii suurte kui väikeste tuuleparkide valdajate suhtes, siis peaks ka sanktsioon olema proportsionaalne täitmata kohustuse suurusega. Samuti tuleks regulatsioonis viidata, et kui pooled on kokku leppinud teistsuguses maksegraafikus, rakendatakse sanktsioone vaid siis, kui rikutakse täiendavat kokkulepet.
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
