Aastail 2003–2021 jälgitud kotkaste ja teiste röövlindude ning kurgede ja toonekurgede telemeetriast selgub, et inimese põhjustatud surmad vaadeldud liikide puhul on 1,64 korda sagedasemad looduslikest põhjustest. Kõige rohkem hukkub linde energiataristus.
Uuringus analüüsiti märgistatud (kokku 4097; neist enim valge-toonekurgi) lindude hukkumisi (1704). Kuigi teada on lindude üldine hukkumisrisk, ei olnud seda seni uuritud piirkondlikult ega vaadeldud seda põhjustavaid tegureid, kirjutab Linnuvaatlejas linnuökoloog Marko Mägi.
Mahuka andmestiku kogumisse panustasid ka Eestis pesitsevad kotkad, hiireviud, roo-loorkullid, must-toonekured ja sookured, kes said märgised jalga Eesti Maaülikooli teadlaste Ülo Väli ja Ivar Ojaste ning kotkauurija Urmas Sellise eestvedamisel.
Inimpõhjuslikest surmadest (637) olid esikohal elektrilöögid (40,5%), mis koos õhuliinides ja tuugenites hukkumisega oli 49% kogu energiataristus hukkunute hulgaks. Järgnesid salaküttimine (21,7%) ja mürgistused (16,3%), kokkupõrge auto või ehitistega. Looduslikku hukkumist põhjustas kas uppumine, kisklus, nälgimine (ka kurnatus) või haigus.
Vaatamata pingutustele ei ole Euroopast Aafrikasse rändavate lindude inimpõhjuslik hukkumine ajas vähenenud ehk liikide kaitse ei ole olnud piisav – kaitsemeetmed peavad olema rangemad või täpsemad. Energiataristu arendamisel tähendab see rangemat loodusväärtustega arvestamist nii asukohavalikul kui ka hilisemal käitamisel.
Inimpõhjuslike ja looduslike surmade suhe oli enim kiivas Aafrikas (2,4), kus esikohal on salaküttimine (48% hukkunuist). Euroopas on surma põhjustest esikohal elektrilöök (47%). Väiksem tõenäosus inimese tõttu hukkuda on viudel, loorkullidel ja kurgedel (mitte toonekurgedel), suur risk aga kotkastel.
Inimese põhjustatud hukkumine oli kõrge kõigil laiuskraadidel, kuid langes 40. laiuskraadist põhjapool ehk Põhja-Euroopa suunas liikudes – see on hea uudis meile Eestis, kuid ei tähenda võimalust valvsuse kaotamiseks. Autorid rõhutavad, et täpset suremust ei ole võimalik ka telemeetria andmete põhjal arvutada, mistõttu ei ole võimalik arvutada hukkumispõhjuste üldist demograafilist mõju.
Mõtlemapanev on tulemus, mis näitas, et lindude hukkumisrisk oli väga väike vähese inimmõjuga aladel ja madal suure inimmõjuga linnastunud aladel, kuid suurim piirkondades, kus inimese keskkonnajalajälg on keskmine.
Seega, ka mõõdukal inimmõjul võib olla märkimisväärne mõju lindude hukkumisele ning energiataristu inimesest eemale loodusesse viimine ei ole mõistlik. Kuigi Eestis võib hetkel täheldada pigem vastupidist tegutsemist, tuleks arendada asustusele lähedal olevates piirkondades, mida linnud niikuinii väldivad.
Aastate jooksul ei ole inimpõhjuslik hukkumine muutunud, küll aga on teisenenud hukkumise põhjused. Näiteks Hispaanias on salaküttimine vähenenud, kuid samas on suurenenud tuugenites hukkumine; mürgistuste arv on oluliselt kasvanud Aafrikas, mis võib varjutada teiste põhjuste taandumist. Näiteks on Aafrikas lindude vaenamisel ja mürgitamisel ka uskumustest tulenev taust (nad on pahad linnud).
Taastuvenergeetika (eriti päikesest ja tuulest toodetav) kasvab tulevikus oluliselt ning 2050. aastaks võime oodata üleilmselt kümnekordset maismaatuugenite elektritoodangu tõusu. See aga eeldab elektrivõrgu arendamist. Ligikaudu poole maailma lindude (Euroopas koguni 57%; Aafrikas vaid 26%) inimpõhjuslikest surmadest tingib aga energiataristu ning võib arvata, et tulevikus see osakaal tõuseb.
Uuringu autorite sõnul on küsimus eriti kõnekas Aafrikas, kus on eeldus kasvavaks energiatootmiseks ning kus (näiteks Keenias ja Etioopias) juba praegu on kokkupõrked elektriliinidega ja liinidest saadud elektrilöögid suureks ohuks röövlindudele. Seega on vaja, et keskkonnamõjude hindamine oleks põhjalik ja õhuliinidele eelistataks maakaablit, mis muudab energiataristu oluliselt linnusõbralikumaks. Eestis on tuuleparkides maakaablite rajamine pigem reegel, õhuliine välditakse.
Linnukaitses on oluline pöörata tähelepanu ka energeetikale, sest sel on lindudele, eelkõige kaitsealustele liikidele, märkimisväärne mõju. Sestap peab ka ametnik valvas olema ja tuginema otsustamisel vaid neile uuringutele, mille tulemused on veenvad; kui uuringu tulemused ei osuta selgelt mõju puudumisele, tuleb lähtuda ettevaatusprintsiibist.
Urmas Sellis rääkis uuringust Vikerraadios (kuula siit).
Hoolid Eesti loodusest ja tahad olla kursis keskkonnauudistega? Saadame sulle kord nädalas ülevaate Eesti suurima roheportaali parimatest lugudest.
